Uudised

Tööd alustab kunstiterapeut!

Meil on hea meel teatada, et alates juunikuust suureneb TegevusTe teenuste valik ning meie juures alustab tööd kunstiterapeut Kairit Orgusaar! Kunstiterapeudi töö on tegevusterapeudi tööga paljuski sarnane – tegeletakse samuti motoorika ja sotsiaalsete oskuste arendamisega, kuid kunstiteraapias on teraapiategevused loomingulisemad ja põimitud just erinevate kunstitegevustega (näiteks savi, maalimine, värvid, fotod jne). Rohkema info saamiseks kirjutage/helistage meile! 🙂

Swedbanki noorte spordiprogrammide toetus

Suur rõõm on teatada, et oleme teist aastat järjest osutunud valituks Swedbanki noorte spordiprogrammide toetuse taotlusvoorus oma liikumistundide läbiviimiseks ja arendamiseks. 🤩 Sellel aastal laekus konkursile 89 projekti, millest 6 osutusid valituks. Aitäh Swedbank Eestis! 💛 Loe lähemalt meie uue hooaja plaanide kohta siit: https://kukkur.swedbank.ee/…/noorte-spordiprogrammide-toetu… Rohkem infot peagi tulekul! 🙂

Tegevusteraapia ehk lugu kuldvõtmekesest

Autor: Grete Anton

Tegevusteraapia eriala on aastakümneid püütud selgitada läbi erinevat definitsioonide. Ükski neist ei ole aga piisavalt selge ja illustreeriv, et erialavälise inimese jaoks seda arusaadavalt lahti seletada. Sageli pannakse tegevusterapeudid ühte patta koos füsioterapeutide või eripedagoogidega, kuigi tegelikult on tegemist täiesti eraldiseisva tervishoiuerialaga. Seejuures veel väga erilisega!

Tegevusteraapia on ülemaailmselt tundmatu teraapiavorm. Kui Eestis on eriala õpetatud 20 aastat ja eriala tundmatus ühiskonnas on mõistetav, siis Ameerika Ühendriikides on tegevusteraapia juba 103 aastat vana. Sellest hoolimata on ka ameeriklastel selle eriala mõistmisega raskusi ning tegevusterapeudid on kohati juba alla andnud, et oma eriala teistele selgeks teha. Seda illustreerib ka internetis leviv meem, kus Ryan Gosling rahustab: “Ära muretse, ühel päeval teavad kõik, mis on tegevusteraapia.”. Lootus sureb ju viimasena…

7662f8ade11a198cd8157ea2eacbd4fb--ryan-gosling-meme-ryan-gosling-hey-girl
Allikas: https://www.pinterest.com/pin/77757531039406007/

Hiljuti sattusin internetis huvitava tegevusteraapiaalase metafoori otsa ning mõistsin, et see on just see, mida olen otsinud, et oma eriala teistele arusaadavalt ja näitlikult selgitada. Nii otsustasingi kirja panna loo tegevusteraapiast ehk kuldvõtmekesest.

“Kujuta ette, et sinu ees on sein, mis ulatub paremalt, vasakult ja ülevalt lõpmatusse kaugusesse. Selle seina sees on uks, mis on lukus. Teisel pool seda ust on kõik, mis teeb sind õnnelikuks – oma lastega mängimine, õmblemine, koeraga jalutamine, enda eest iseseisvalt hoolitsemine… See võib olla ükskõik mis, mis teeb halva päeva natuke paremaks. See on sinu tegevus.”

Jah, kõlab eesti keeles võõralt küll – “see on sinu tegevus”, kuid tegevusteraapia terminoloogia järgi nimetatakse tegevuseks kõike, mida inimesed oma igapäevaelus teevad. Tegevus jaguneb omakorda kolmeks tegevusvaldkonnaks, mis peaksid edukaks toimetulekuks omavahel tasakaalus olema. Kõigil peaks olema võimalus iseseisvalt tegeleda enesehooldustoimingutega, produktiivsete toimingutega, mis sisaldavad õppimist, vabatahtlikku või tasustatud tööd ning näiteks igapäevaseid majapidamistoiminguid. Lisaks on õnnelik olemiseks elementaarne, et inimesed tahavad tegeleda ka vaba aja raames oma lemmiktegevustega. Mõnikord aktiivsemalt, näiteks rabas matkamisega, teinekord jälle passiivsemalt, näiteks diivanil raamatut lugedes. Olenemata inimese vanusest, imikust eakani, on need kolm tegevusvaldkonda kõigi elus esindatud.

Screen Shot 2017-11-18 at 10.40.10
“Tegevusmaja”
Kujundanud: Jens Anton

Võta nüüd hetk ja mõtle, kuidas sinu “tegevusmaja” üles ehitatud on. Kas tegevusvaldkonnad sinu elus on tasakaalus või seisab maja püsti vaid kahel plokil – enesehooldustoimingute ja produktiivsete toimingute plokil? Vaba aja toimingute jaoks sageli aega ju ei ole… See probleem on aga üpriski lihtsate vahenditega lahendatav. Tuleb tõele näkku vaadata ja oma päevaplaan üle vaadata. Kust leiaks alustuseks kas või väikese aja, et oma lemmiktegevustega tegeleda?

“Mõned inimesed on õnnesärgis sündinud, neil on olemas selle ukse võti ning kogu oma elu saavad nad sellest uksest ilma igasuguste probleemideta sisse minna. Mõningatel inimestel ei ole nii palju vedanud. Nende võti on kaduma läinud või nad ei ole seda kunagi saanudki. Tegevusterapeudi roll on need inimesed sellest uksest läbi aidata. Kui see ei õnnestu, lõhume seina augu ja loome uue ukse.”

Paljud erinevad haigused ja häired, näiteks liigeshaigused, insult või dementsus, võivad inimestelt nende kuldvõtmekese ära võtta ning inimene ei pääse enam teisele poole ust. Ta ei saa tegeleda sellega, mis teda varem rõõmsaks tegi. Rääkimata toredatest vaba aja tegevustest või õppimisest ja tööl käimisest, vajatakse nüüd abi ka kõige elementaarsemate enesehooldustoimingute juures.

Mina puutun enda töös kokku rohkem aga inimestega, kes ei ole kuldvõtmekest kunagi saanudki ehk eriliste lastega ja nende peredega. Kui tüüpilise arenguga ehk koos kuldvõtmega sündinud lapsel tulevad uued oskused justkui iseenesest, siis eriline laps vajab suunamist, juhendamist ja õpetamist, et kinnisest uksest läbi murda. Tema ei õpi iseenesest ennast riidesse panema, pesema, koolikotti pakkima, rattaga sõitma, linnas orienteeruma, videomänge mängima, sõpradega suhtlema või muid südames olevaid unistusi täide viima.  Tema “tegevusmaja” on üles ehitatud vaevu üksteise peale laotud kividest, mis ilma vastava sekkumiseta laguneb üldse koost.

Selleks, et need inimesed teisele poole seina aidata, tuleb mängu just tegevusterapeut. Koostöös oma kliendiga selgitame välja, milliste igapäevategevuste sooritamine on hetkel problemaatiline ning üheskoos hakkame nende eesmärkide täitmise suunas liikuma ehk otsime pingsalt võtit. Kui see ei osutu peale mitmeid katsetusi edukaks, siis võtame kuvalda ja raiume läbi ukse. Mõne inimese puhul saame nihutada piire ja seada järjest suuremaid eesmärke, mille poole liikuda. Teiste puhul võib diagnoosist tulenev seisund olla selline, kus ei saa õppida selgeks uusi tegevusi ja oskusi, aga saame säilitada neid, mis on olemas, nii kaua kui võimalik.

Kuidas tegevusterapeudid seda teevad? Tegevusterapeutidel on põhjalikud teadmised inimese arengust, anatoomiast ja füsioloogiast ning erinevatest tegevusteraapia teooriatest. Lisaks  õpitakse erinevaid tegevusi etapiviisiliselt analüüsima. Kui näiteks laps ei oska iseseisvalt sokke jalga panna, siis võtab tegevusterapeut selle tegevuse tükkideks lahti ja hakkab analüüsima, millises etapis ja milles probleem seisneb. Kas lapsel on soki jalgapanemiseks olemas piisav lihasjõud ja liigesliikuvus? Kas laps oskab sõrmedega sokki lahti hoida? Kas laps oskab sokki üle kanna tõmmata? Kui lapsel ei ole loetav käekiri, siis selgitame põhjused välja samal põhimõttel. Kas kirjutusvahend on lapsele sobilik? Milline on lapse istumisasend ja pliiatsihaare? Kas lapsel on hea kontroll oma liigutuste üle?

Kokkuvõtlikult oleme nagu detektiivid, kes otsivad kuldvõtmekest, et inimene saaks teha neid asju, mis teda elus õnnelikuks teevad. Ja kui juhtubki nii, et soovitud võtit ei õnnestu leida, siis võetakse kasutusele erinevad abivahendid, näiteks käekirjaprobleemi puhul õiged pliiatsihoidjad või paeltega jalanõude asemel krõpsudega tossud, selleks, et ükski lemmiktegevus ei jääks kellelgi sooritamata!

82632586_10157141497840292_6194080359731167232_n

Allikas: https://www.facebook.com/OccupationalTherapyAssociation/

 

Kas vajame ka lasteaeda ja kooli tegevusterapeuti?

Autor: Angela Anton

Kui meie perre sündis puudega laps, puutusin elus esimest korda kokku erinevate teraapiavõimalustega ja muuhulgas ka tegevusteraapiaga. Seni olin põgusalt teadlik logopeedist või füsioterapeudist, kelle tegevus on enamusele tuttav ja vajadust peetakse elementaarseks.

IMG_8151

Üsna kohe pärast lapse sündi sain aru, et nüüd hakkavad meie elu juhtima erinevad teraapiad. Laps vajab massaaži, füsioteraapiat, logopeedi, eripedagoogi ja loomulikult tegevusteraapiat. Tegevusteraapia mõiste oli neist kõige umbmäärasem, mida polnud väga palju meedias kajastatud. Nüüd olles saanud teadlikumaks, tuleb erinevate inimestega suheldes ikka ja jälle selgitada, et mis see on ja mida laps seal tegevusteraapiatunnis teeb. Hiljem sain aru, et oleksin ise neid teadmisi vajanud juba oma esimeste laste kasvatamisel, kellest küll tänaseks kasvanud tublid noored, aga nii mõnigi mure oleks ilmselt olemata olnud.

Nüüd, kus tegevusteraapia baasteadmised tunduvad mulle kohustusliku teadmisena juba iga lapsevanema jaoks, siis on kurb tõdeda, et Eesti lasteaedade ja koolide õpetajad üldjuhul ei ole kuulnudki sellisest teraapiavormist. Suures osas lasteaedades ja koolides on täna tööl küll logopeed, psühholoog või eripedagoog, aga tegevusterapeute ei ole. Sageli seostatakse tegevusteraapiat vaid puudega inimeste toetamisega. Tegelikkuses võivad tegevusteraapiat erinevates eluetappides vajada kõik inimesed.

Seniste kogemuste põhjal tegevusteraapiaga mõistan, kui palju rohkem saaksime aidata lapsi, kui juba lasteaias töötaks tegevusterapeut. Kindlasti oleks vähem neid, kelle puhul juhtub, et kooli jõudes jääb teatud elementaarsetest oskustest vajaka. Näiteks riietumine IMG_0123(lukud, nööbid, vööd), eriti kehalise kasvatuse tunnis, et jõuaks vahetunniga riided vahetatud. Sageli selgub alles esimeses klassis, et lapsele ei saa osta paeltega jalanõusid, sest pole kedagi, kes koolis neid kinni seoks. Üllatume, et laps ei suuda orienteeruda suures koolimajas, või et laps ei saa sööklas hakkama söögi tõstmisega taldrikusse. Söömisel üllatab lapse söögiriistade vale käes hoidmine – oskamatus kasutada nuga ja kahvlit või selgub hoopis, et laps oskab küll kirjutada, aga käekiri on loetamatu või on kirjutamise tempo liiga aeglane ning lapsel jäävad koolis ülesanded lõpetamata, tunniplaan kirjutamata jne. Need on igapäevaelus toimetulemiseks vajalikud tegevused, kus kahjuks ei ole abi logopeedist või psühholoogist, aga abi oleks kindlasti õigel ajal appi tulnud tegevusterapeudist.

Noorte madala enesehinnangu ja õpimotivatsiooni kadumise põhjused ulatuvad sageli tagasi aega, kus laps koges ebaõnnestumisi lihtsamate igapäevaelu toimingute sooritamisel. Kindlasti annavad kõik lapsevanemad oma parima, et lapse teadmiste ja oskuste pagas oleks koolielu alguseks parim, kuid tegevusterapeut lähtub lapse arendamisel mitte üksnes ühest murekohast, vaid vaatab kõiki igapäevategevusi tervikuna, selgitab välja probleemide põhjused ja seejärel tegeleb kogu probleemiga seotud valdkonnaga. Tegevusterapeudil on teadmised lapse arengust ning kogemused ja oskused, kuidas lapsega individuaalselt ja järjepidevalt tegeledes soovitud tulemused ja edu saavutada.

Pakun, et kui lasteaedades oleks tegevusterapeut, siis tänapäeva nutimaailma lapsed saaksid kindlasti aegsasti abistatud. Samuti koolides, kus tegevusterapeut sarnaselt logopeedile kõne ja grammatika kõrvalt aitaks lapsi järgi peen- ja jämemotoorikat vajavates tegevustes, ajaplaneerimises või sotsiaalsete oskuste parandamisel. Mida vanemaks saab laps, seda keerulisemaks muutuvad igapäevatoimingud ja kasvav inimene saab juurde järjest rohkem uusi kohustusi, millega tuleb iseseisvalt hakkama saada. Kui hakkamasaamisel ilmneb tõrkeid, siis tulebki appi tegevusterapeut, kes koostöös perega saab õigel ajal aidata.