Alustame täiesti algusest ja teeme selgeks, mida päriselt tähendab “sensoorne“. Keskusena, kus töötab diplomeeritud sensoorse integratsiooni terapeut, julgeme sellel teemal sõna võtta.

Inimkehal on toimimiseks vajalikud erinevad süsteemid, näiteks mõttetegevusega seotud kognitiivne süsteem, kehalise arenguga seotud füüsiline süsteem ja suhtlemisega seotud sotsiaalne süsteem. Viimastel aastatel aga pakub eriti kõneainet sensoorne süsteem ning sellest on saanud müügiartikkel pea ükskõik mille mahamüümiseks. Küll oleme näinud sensoorseid toole ja sensoorsete täppidega lusikaid.

Miks sensoorikast “vanasti” ei räägitud? Sensoorse integratsiooni teooria on välja töötatud naisterahva A. J. Ayres’e poolt, kellel 70ndatel ei olnud USAs oma meeskolleegide hulgas kuigi palju usaldusväärsust. Ayres oli tegevusterapeut, kellele pakkus väga huvi, miks paljudel diagnoosita lastel on igapäevategevustes probleeme (õpiraskustega lapsed) ja kuidas nende aju töötab. Selleks, et seda täielikult mõista, hakkas ta süvitsi uurima närvisüsteemi ning avastas seose närvisüsteemi ja erivajadusega laste käitumise vahel. Paljud tema avastused laideti esialgselt maha, kuid hiljem on taas nende juurde tagasi pöördutud, sest oh üllatust, need vastasid tõele. 🙂 Ayres on terapeudina TegevusTe terapeutide üks suurimaid eeskujusid. Ta oli geniaalne spetsialist, kes on öelnud ühe imearmsa lause, mis kirjeldab parimal viisil meie suhtumist erivajadusega lastesse: “You know, it’s easy to see the bright stars, but just move your eyes off to the side and suddenly out the side of your eyes are the less bright stars… you know, those are the most interesting ones.”

Seega, sensoorika on tegelikult neuroloogiline meeltesüsteem, mis on samavõrd oluline ka teiste eelpool mainitud süsteemide kõrval. Kogu lapse areng saab alguse sensoorsetest süsteemidest, kuid iga teenus või toode, mille küljes on silt „sensoorne“ ei tähenda automaatselt midagi maagilist, mis lapse imekombel andekaks teeb või uusi oskusi õpetab. Võib ka juhtuda, et valesti rakendades tehakse hoopis kahju…

Sensoorne integratsioon on närvisüsteemis toimuv protsess. Kehast ja keskkonnast võetakse vastu info, seda analüüsitakse ajus ning lõpptulemusena antakse sobiv kehaline vastus. Seega teeb sensoorne integratsioon, kui protsess, võimalikuks keha efektiivse kasutamise ükskõik millise tegevuse jaoks. See toimub kõigi inimeste kehades 24/7, nii et üldiselt me sellele isegi tähelepanu ei pööra. Sensoorne integratsioon algab näiteks kehatüve stabiilsena hoidmisest ja istumisasendi säilitamisest kuni kõige keerulisemate igapäevategevuste ja mõtlemisülesanneteni välja.

Kui tavaliselt peetakse sensoorse all ekslikult silmas vaid puutetundlikkuse ehk taktiilse meelega seonduvat, siis teaduskirjanduses käsitletakse kaheksat erinevat sensoorset süsteemi ehk meelt. Kuigi oleme kõik algklassides õppinud, et inimesel on 5 meelt, siis tegelikult on tõesti neid kokku 8. Lisaks nägemisele, kuulmisele, haistmisele, maitsmisele ja puutetundlikkusele on inimesel veel tasakaalumeel (vestibulaarne süsteem), süvatundlikkus (propriotseptiivne süsteem) ja sisetundlikkus (interotseptiivne süsteem). Tasakaalumeel asub sisekõrvas, süvatundlikkuse moodustavad lihased, liigesed ja kõõlused ning sisetundlikkuse alla kuuluvad siseorganid, mis annavad märku, kui näiteks kõht on tühi, kui on vaja minna tualetti või kui pea valutab.

Lapse areng

Meile väga meeldib lapse arengut visualiseerida sensoorse integratsiooni teooriast tulenevalt sellise püramiidiga:

Kõige aluseks on närvisüsteem, mille peal asetsevad meeled, millest eelnevalt rääkisime. Kusjuures kõige olulisemad meeled on puutetundlikkus, tasakaalumeel ja süvatundlikkus. Kui närvisüsteem töötab hästi ning kõigi meelte vahel on hea koostöö, tekivad lapsel esimesed oskused alates silmade liigutamisest, lihastoonusest, imemisest ja söömisest. Kui need baasoskused on hästi välja arenenud, muutub laps juba osavamaks ning oskab teadlikult oma keha tegutsemiseks kasutada. Kaks kehapoolt teevad omavahel koostööd, ta suudab hoida tasakaalu ning keskendub ja suunab tähelepanu oma tegevusele. Kui need oskused on välja arenenud, tekib lapsel alles keele ja kõne areng, silma-käe koostöö, nägemistaju ja eesmärgipärane tegutsemine. Viimase astmena tuleb laps toime oma igapäevategevustega, käitub adekvaatselt vastavalt olukorrale ja tal on täiuslik vundament akadeemiliste oskuste omandamiseks.

On teada tuntud fakt, et beebi areng saab alguse pea- ja kehatüve hoiust ning seejärel liikumisest. Imik ei jaksa ära oodata, et oskaks ennast selili asendist kõhuli keerata ja maailma avastama minna. TegevusTe terapeutide mentor – tegevusterapeut ja sensoorse integratsiooni terapeut Soomest, kes on 40 aastat töötanud erivajadusega lastega, on tähele pannud, et Eestis on tegevusteraapia üldiselt väga statsionaarne. Tegevused toimuvad enamasti laua taga või põrandal ja ühes asendis. Lapse arengule on aga palju toetavam aktiivne liikumine. Isegi kui Soomes pannakse tegevusteraapias kokku puslet, siis on pusletükid asetatud ühte toanurka, alus teise ning pusletükkide toomiseks peab laps vahepeal läbima näiteks takistusraja. Miks see vajalik on? Sest lapse arengule panevad aluse tasakaalumeel, süvatundlikkus ja puutetundlikkus.

Süvatundlikkus

Süvatundlikkuse all mõistetakse keha liigutuste tajumist ning vastav sisend selleks tuleb tuleb liigestest, lihastest ja kõõlustest. Süvatundlikkus töötab tihedalt koos tasakaalusüsteemiga ning annab tunnetuse tasakaalust ja asendist ruumis. Sellesse protsessi on kaasatud kõik lihased ja liigesed. Näiteks kui sa paned kõrvarõngast kõrva, siis sa ei näe, mida sa täpselt teed (kui just peeglit ei kasuta), aga sul on olemas arusaam, kuidas sa pead oma sõrmi liigutama, et rõngas kõrva saada. Kui laps paneb selga jopet, ning üks käis on juba sees, aga teine on vaja selja tagant otsida ilma nägemata, siis kasutab ta samamoodi süvatundlikkuse süsteemi, et teine varrukas üles leida. Seega, selleks et teha ükskõik millist igapäevategevust, on vaja kehast justkui toimivat kaarti, mis paneb lihased ja liigesed just sellisesse asendisse, mida konkreetse tegevuse läbiviimiseks vaja on. Nägemine on seejuures inimesele väga suureks abiks ja aitab mitmeid tegevusi lihtsamalt ja kiiremalt sooritada, kuid ka pimedad inimesed oskavad ennast riietada, teha süüa, liikuda trepist üles ja alla jne. Nemad ei vaja nendeks tegevusteks isegi nägemismeele abi, sest süvatundlikkus teeb ära kogu vajaliku töö.

Lisaks vastutab süvatundlikkus selle eest, kui suurt survet ja jõudu tegevusi sooritades kasutatakse. Kui kasutatakse ebavajalikult palju jõudu ja survet, siis asetatakse klaas lauale, nii et jooki pritsib välja või kirjutatakse pastakaga nii tugevalt, et kirjutamise muster jääb teisele lehele näha. Samas kui rakendatakse liiga vähe jõudu, siis pole kirjutamisel pliiatsiga teksti üldse paberil näha, esemed kukuvad pidevalt käest ning jõudu nõudvad tegevused, näiteks võtmega ukse lahti keeramine, ebaõnnestuvad. Kui laps aga juba noores eas õpib seda “oma keha kaarti” looma läbi turnimise, liikumise, roomamise, ronimise, erinevates asendites liugu laskmise, saab ta lihtsamalt hakkama tulevikus ka kõigi uute tegevustega, sest “kehakaart” on piisavalt detailne ja iga uue tegevuse läbiviimiseks on teekond kohe käepärast võtta. 🙂

Tasakaalumeel

Nagu eespool kirjutasime, siis tasakaalumeel asub sisekõrvas. Ah? Kuidas? Tasakaalu eest vastutavad keskkõrvas asuvad 3 poolringkanalit ja otoliitorganid.

Otoliitorganites olevad kaltsiumkarbonaadi kristallid osalevad gravitatsiooni ja inertsi muutuse tuvastajana liigutades seal asuvat geeli kiiruse muutuse või pea kallutamise ajal. Otoliitorganid tuvastavad pea asendi muutusi ning lineaarset liikumist. Lineaarne liikumine võib olla üles-alla (nt liftis), ette-taha (nt autosõit) ja küljelt-küljele.

Poolringkanaleid täidab endolümf (vedelik), mis hakkab nurgeliste või pöörlevate liigutuste peale kanalites liikuma. Sellele reageerivad sensorrakud (karvarakud) tuvastavadki pea nurgelised või pöörlevad liigutused. Poolringkanalites toimuvad muutused on üheks põhjuseks pöörlemise peatamisel tekkinud pearinglus tunde tekkele. Endolümfi liikumisel edastatakse info väike- ja suurajule, kust järgneb „signaal” kere-, jäsemete-, kaela- ja silmalihastele, mis tagavad stabiilse kehaasendi ja tasakaalu.

Seega ei ole tasakaalusüsteemi vastutada mitte ainult see, kui hästi suudetakse kõndida slackline‘il või kui kaua seistakse ühe jala peal, vaid tasakaalumeel aitab inimesel üleüldiselt säilitada istumis- ja seismistasakaalu, aitab aru saada liikumise suunast ning ruumis orienteerumisest ja mis kõige põnevam – juhib ja kontrollib silma liigutusi. Mida see tähendab? Tasakaalusüsteem hoiab inimese visuaalset pilti stabiilsena. Kui ta seda ei teeks, siis kõiguks inimese nägemisväli pidevalt nagu halvasti filmitud koduvideos… Võibolla oled kokku puutunud sellega, et laps kaotab lugemisel pidevalt järge, sest tema jaoks tähed justkui “hüppavad” raamatus ringi. See on samuti seotud sellega, et silmaliigutuste kontroll on häiritud, sest tasakaalusüsteemis on mingi viga. Andes inimesele arusaama liikumise suunast ja ruumis orienteerumisest, paneb tasakaalumeel aluse üldisele suunatajule, tänu millele oskab laps tulevikus kirjutada näiteks õigesti tähti ja numbreid.

Puutetundlikkus

“Puutetundlikkus on üks esimestest meeltest, mis lootel arenema hakkab ning üks viimastest, mis enne surma töö lõpetab…” 💭

Puutetundlikkusest räägitakse sageli ülitundlikkuse võtmes, kui lapsed ei taha katsuda teatud tekstuure, ei talu riietel silte, ei kanna villaseid kangaid jne. Vähem räägitakse alatundlikkusest, mis tähendab, et laps ei saa naha kaudu tulevat infot piisavalt efektiivselt kätte. Seda võib ette kujutada kui ummikut tipptunnil Tallinna kesklinnas, kus paarikilomeetrise vahe läbimiseks võib kuluda mitukümmend minutit. Alatundlikkuse puhul ei liigu informatsioon närvisüsteemis piisavalt kiiresti edasi ning “auto” ei jõuagi kohale, st et informatsioon ei jõua ajuni, mis saaks hakata naha kaudu tulnud teavet töötlema, et sellele sobivat vastust anda.

Ülitundlikkuse puhul on aga kesklinn autodest tühi ning mõned liiklushuligaanid leiavad selles suurepärase võimaluse kiiruspiirangutest olenemata sõita nii kiiresti kui gaasipedaalist välja vajutada annab. See tähendab, et “auto” on ajusse liiiga kiiresti kohale jõudnud ja enne, kui keegi aru sai, mis üldse juhtus, on inimesel tekkinud hirm, keha on šokis ja sellele järgneb eemaletõmbumine või tardumine. Üli- ja alatundlikkus esineb ka teistes, sh tasakaalumeeles, väljendudes näiteks kõrgusekartusena või hoopis vajadusena pidevalt liikuda. Üli- ja alatundlikkuse kõrval on väga oluline osa sensoorse integratsiooni protsessis ning teoorias hoopis aga kolmandal aspektil – eristamine ja taju.

Eristamisoskus on fundamentaalne alus sellele, et inimene oskaks tõlgendada meelesüsteemide kaudu jõudnud infot ja saaks sellest adekvaatselt aru. Tänu puutetundlikule eristamisoskusele suudame ilma vaatamata vahet teha nt esemete kujul, suurusel ja tekstuuril. Kui inimesel on puutetundlikkuse osas eristamisega probleeme, siis nt ei leia ta kotist või taskust üles otsitavat eset, nt telefoni, ilma et ta ei peaks vaatama ehk kasutama nägemismeele tuge.

Puutetundlikkuse kaudu saadud sisendile annab aju tähenduse, nt missugust eset puudutati või kus kohas midagi asub. Tänu kogu keha pinnal olevale nahale tunneme, kui meil on jalanõu sees kivi või kui telefon taskus vibreerib. Saame sellest aru ja käitume vastavalt – raputame kivi jalanõu seest välja ja vastame telefonile.

Ilmselt on kogu eelnev tekst esmakordsel lugemisel midagi sarnast tuumafüüsika õpikule, kuid see taustainfo on väga oluline, arvestades, kui suurel määral levib Eestis erinevaid mitte-teaduspõhiseid teraapiavorme. Põhisisu on tegelikult lihtne – laps vajab arenemiseks keskkonda, kus ta saab aktiivselt liikuda, ronida, turnida, lasta liugu ja kasutada erinevaid kehaasendeid, mida ta muidu laua taga või põrandal mängides ei kasutaks. “Vanasti” oli selline füüsiline aktiivsus tagatud hoovis õunapuude otsas ronimisega, kuid järjest tubasemaks on argielu läinud ja seetõttu jõuab TegevusTesse ka palju lapsi, kellel on raskusi käekirja, lugemise või riietumisega, mis esmapilgul ei tundu kuidagi füüsilise aktiivsusega seotud olevat. Kui tundsid eelnevas kirjelduses ära oma lapse, siis on põhjust tulla esmasele konsultatsioonile ja arengu hindamisele, mille käigus hindame ka lapse sensoorset töötlust. Seejärel teeme kokkuvõtte, kuidas lapse närvisüsteem toimib ning kas laps vajaks arengut toetavat teraapiateenust, lihtsalt koduseid soovitusi/juhiseid või mitte kumbagi.

Kohtumiseni esmasel konsultatsioonil!

Refereeritud:

Ei saa me läbi sensoorikata! ning Sensoorne postitus I põhjal.