Tegevusterapeutidena näeme väga paljude laste puhul probleemi, et lapsele ei meeldi teha lauataguseid käelisi tegevusi ja mõne lapse puhul on keeruline teda üleüldse laua taha istuma saada. Kõige värvikam kogemus on meil lapsega, kes heatujuliselt teraapiaruumis pallimeres ja kiikedel mängis, aga kui oli aeg laua taha istuda ja joonistama hakata, siis ainuüksi värvipliiatsit nähes jooksis ta ruumist välja. Sellest inspireerituna kirjutasingi postituse, miks lastel selline käitumine esineda võib ja kuidas seda lahendama asuda.
Millest probleemid alguse saavad?
Kellelegi ei meeldi teha seda, mis nõuab suurt pingutust, aga seejuures ikkagi hästi välja ei tule. Lapsed ei oska teadlikult ennast selliselt analüüsida, küll aga alateadlikult “seisavad enda eest”. Kui lapse käelised oskused ei ole eakohased, siis saab laps väga hästi aru, et ülesanne, mis talle antakse, käib üle jõu või nõuab liiiga suurt pingutust. Näiteks tuleb täita piirjoontega töölehte, aga kui liigutuslik kontroll on vähene, siis käsi lihtsalt viib pliiatsi piirjoontest mööda, isegi kui seda väga pühendunult teha. Väga sageli on sellistel juhtudel lapse poolt vastuseks veiderdamine, lollitamine, nihelemine või koguni eelpool mainitud laua tagant ärajooksmine. Kui lapsele pakutakse selliseid üle jõu käivaid ülesandeid regulaarselt, siis hakkabki laps lauataguseid tegevusi seostama millegi ületamatult raskega. Paralleelselt täiskasvanutemaailmaga nt maratonijooksuga. Kui keegi veaks teid vägisi igal hommikul maratonistarti, siis kuidas te reageeriksite? Esimesed hommikud ehk prooviks joosta, aga saades aru, et finišit ei tule ega tule, siis järgnevatel päevadel ilmselt paneksite ka stardijoonest hoopis tagasi kodu poole ajama… Eelpool kirjeldatut juhtub kõige sagedamini just lasteaias ja koolis, kuna kogu lastekollektiivile antakse ette ühe raskusastmega ülesanne, kuid saame ju väga hästi aru, et kõigi laste oskused ei pruugi olla samal tasemel. Õpetajatel aga pole nii põhjalikku väljaõpet laste arengu hindamiseks, kui nt tegevusterapeutidel, mistõttu ongi keeruline suuremas grupis käigu pealt individuaalsetele lastele ülesannet raskemaks/kergemaks muuta. Sageli saavad need “nihelejad” hoopis valedel alustel külge ATH kahtluse ja kuna enamikes lasteaedades ega koolides tegevusterapeuti ei tööta, siis algabki probleem juba rohujuure tasandilt.
Teine levinud põhjus, miks last lauatagused kunstitegevused ei huvita on see, et oleme neid liiga igavalt lapsele presenteerinud. Olgem ausad, kellel ikka on enne laste sündi kodus hunnikus erinevaid kunstitarbeid? Need värvid, mida ise algklassides kasutasime, on sahtlinurgas ära kuivanud, pintslitelt viimasedki karvad välja kukkunud ja värvilistest pliiatsitest on alles maksimaalselt 3 kõige koledamat värvi. Nendegi süsid murduvad pea iga pliiatsitõmbe järel ära… Kui sünnib esimene laps, siis tutvustame talle ka ühel hetkel paberit ja pliiatsit, aga kuidas? “Õnneks” A4 dokumendipaberit ikka printerist leiab ja need 3 pliiatsit saab ka sahtlinurgast üles otsitud ning uhkusega näitame siis lapsele, kuidas oskame joonistada lille, päikest ja autot. Esiteks ei ole aastase lapse motoorsed oskused veel nii väljakujunenud, et A4 paberist tema suure liikumisulatuse jaoks piisaks, seega seame väikse paberiga juba lapsele ebarealistlikud ootused püsida etteantud paberi piirides. Teiseks – kui näitame ise ette oma uhkeid kunstiteoseid, siis ega laps loll ei ole. Muidugi saab ta aru, et tema selliseid vigureid järgi teha ei oska ning õrnahingelisem võib seda südamesse võtta ja joonistamist edaspidi trotsima hakata. Kolmandaks – klassikaline värvipliiats on üldiselt kõige igavam töövahend… Okei, need kõik on tegelikult stereotüüpsed näited ja kindlasti on ka neid lapsi, kes suurima hea meelega A4 paberile ema ettenäitamisel ka värvipliiatsiga kritseldada üritavad ja sellest suurt rõõmu tunnevad. Küll aga soovitan mina väikelapsele võtta kunstitegevusteks kasutusele võimalikult suur paber/tapeedirull, kritseldada ette sarnaselt nagu laps ise seda teeb ja pakkuda lapsele mitmeid erinevaid töövahendeid.
Milles seisneb iva?
Ma ei hakka lahkama hetkel erinevaid käeliste oskuste arengu probleeme ja milliste teooriate alusel spetsialistidena neid lahendama asume, vaid toon välja ühe kõige kõige olulisema aspekti, millel tegelikult kogu lastega töö nii kodus, koolis, tegevusteraapias, füsioteraapias jne baseerub – sisemine motivatsioon (ingl k inner drive). Eesti keeles on ka selline sõna nagu ajejõud, mis mulle endale isegi rohkem meeldib, sest see “jõud” ongi see, mis paneb lapse tegutsema. Kui lapsel ei ole oskusi, aga tal on huvi ja soov tegevust sooritama asuda, siis on meil rohkem kui pool võitu käes. Seega seisnebki väga lihtsakoeliselt võttes asja iva selles, et käelised tegevused on vaja lapse jaoks põnevaks teha ja selleks on oi kui palju võimalusi!
Teaduskirjanduses on ka välja toodud seda, et ei ole olemas ühte joonistusvahendit, mis oleks lastele kõige arendavam. Sageli küll arvatakse, et see on kolmnurkse kujuga pliiats, aga tegelikkuses saavad lapsed kõige rohkem kasu sellest, kui neil on võimalus katsetada ja proovida erinevaid joonistusvahendeid. Nii saavad nad uusi kogemusi ja lõppude lõpuks valib iga laps ise endale meeldivaima/mugavaima joonistusvahendi.
Kui ma enne rääkisin joonistamise kontekstis sellest, et lapsel peaks ees olema võimalikult suur paber, siis kääridega lõikamisel on asi pisut vastupidine. Hästi tavapärane on jällegi see, et lapsele antakse esimeseks lõikamisleheks ette tavaline A4 paber, aga arvestades, et 2-aastane laps alles õpib kääre käsitsema ja paberit sälgutama, siis jääb A4 paber talle liiga suureks. Kui laps juba oskab ühes käes hoida paberit ja teises käes kääre, siis kipub A4 paber ikkagi ära vajuma ja selle lõpuni lõikamine võib olla liiga suur pingutus. Hoia ise käes paberit, mis on pea pool sinu enda pikkusest ja lõika see pooleks… 🙃 Sellepärast on kõige parem esialgu anda lapsele ette väiksemad paberitükid, mida õppida sälgutama ja seejärel joone järgi lõikama. TegevusTes oleme kokku pannud spetsiaalse kääridega lõikamise harjutuste töölehe, mida väga soovitan kasutusele võtta, sest seal on juba sobiva suurusega paberitükid ette tehtud. Jääb ainult väljaprintimise vaev.
Ma kahtlustan, et siinne lugejaskond ei ole veel kuulnud seda lugu, kuidas minu ema sai lasteaias minu pärast noomida, sest ma ei osanud kääridega lõigata. Kuidas ma aga saingi osata, sest kodus olid käärid ära peidetud, kuna ema kartis, et võin nendega ennast vigastada. 😄 Küll aga anname TegevusTe teraapialastele südamerahuga kätte väikelaste käärid, mis lõikavad hästi paberit, aga nahka nendega kuidagi vigastada ei saa + pole teravaid otsasid. Oleme neid aastaid kasutanud ja ühtegi muud alternatiivi pole kunagi olnud põhjust isegi proovima hakata. Siinkohal anname nendele kääridele omapoolse 100% garantii! ✂️
Uue õppeaasta alguses on suurepärane aeg vaadata kunstitarvete varud kodus üle ja teha vajalikud täiendused. Piltidel näidatud tooted pärinevad Sirenast.
