Tegevusteraapia (occupational therapy) on inimese füüsilise ja psüühilise seisundi mõjutamine eesmärgipäraselt valitud tegevuste kaudu, et aidata saavutada parimat võimalikku toimetulekutaset igapäevaelus vajalike tegevuste sooritamisel.“ (Kutsestandard). Kuna see pikk ja lohisev definitsioon ei anna erialavälisele inimesele tegelikult lõpuni selgust, siis võtame pulkadeks lahti, mis see tegevusteraapia ikkagi on.

Tegevusteraapia ajalugu

Tegevusteraapia idee pärineb tegelikult juba väga ammusest ajast, täpsemalt muinaskreeklastelt, kes väärtustasid tegutsemist ja said aru, et kui inimene ei ole igapäevaelus aktiivne, siis ta lihtsalt mandub. 18. sajandil koos valgustusajaga hakati ühiskonnas rohkem aktsepteerima ka puudega inimesi ning sellel perioodil tekkis tegevusteraapia “eellane”, mida nimetati moraalseks raviks. Moraalne ravi seisnes põhimõttes, et igal inimesel on vajadus regulaarseteks tegevusteks. Kui tegutsemisega oli probleeme, kasutati ravi ehk teraapia eesmärgil inimese aktiviseerimiseks muusikat, kirjandust, füüsilisi harjutusi ja tööd. Eesmärk oli saavutada isiku iseseisvus igapäevaelu tegevustes. Ametlik algus tegevusteraapia erialale pandi aga 1917. aastal, kui Ameerikas asutati Tegevusteraapia Edenduse Rahvuslik Selts. I maailmasõja ajal pakuti tegevusteraapia teenust peamiselt tuberkuloosihaiglates, kus patsiente üritati hoida tegevusvõime säilimiseks (üllatus-üllatus) aktiivsetes tegevustes. Füüsilise puudega inimestega hakati tegevusteraapias tegelema alles II maailmasõja ajal, kui hakati rehabiliteerima vigastatud sõdureid. 1950. aastatel suurenesid maailmas lastehalvatuse juhud ning sellest ajast alates hakati tähelepanu pöörama ka erivajadustega lastele. Põnevaid pilte eriala algusaegadest ja ajaloost saad vaadata siit.

Kes on tegevusterapeut?

Tegevusterapeut on tegevuse ja tegevusvõime spetsialist, kelle töö eesmärk on häirunud tegevusvõimega isiku tegevusvõime säilitamine ja edendamine ning iseseisvuse suurendamine igapäevaelus. Hindamisel ja teraapia elluviimisel keskendub tegevusterapeut inimese tegevuseeldustele, tegevusvaldkondadele ja tegevuskontekstidele. Tegevuseeldused nagu nimigi ütleb, on eeldused, mida on vaja, et erinevaid igapäevategevusi edukalt sooritada. Need jagunevad mõttetegevusega seotud ehk kognitiivseteks, meelte- ja kehaga seotud ehk sensomotoorseteks ning suhtlemise ja emotsioonidega seotud ehk psühhosotsiaalseteks tegevuseeldusteks. Tegevusvaldkonnad ei ole uus välismaalt sissetoodud konnaliik, vaid grupeeringud igapäevaelus sooritatavatest ühte tüüpi tegevustest. Tegevusvaldkonnad jagunevad enesehooldustoiminguteks, produktiivseteks toiminguteks ning vaba aja toiminguteks ning nendel oma omakorda alajaotused. Parema ettekujutuse annab see joonis:

Autor: Jens Anton

Tegevuskontekstid on erinevad keskkonad ja olukorrad, milles tegevus toimub. Näiteks mõjutab tegutsemist füüsiline keskkond, kultuuriruum ja aeg, aga ka palju muud. Tegevusterapeut töötab Eestis üldiselt sotsiaal-, tervishoiu-, haridusasutustes või erapraksises, kuid riikides, kus tegevusteraapia on rohkem arenenud, võib tegevusterapeudi ametikoha leida ka näiteks kinnipidamisasutusest või päästeteenistusest. Töökoha valikul on piiriks ainult taevas. 😇 Teraapiatööks on vaja eraldi ruumi, mille sisustus võimaldab inimestega läbi viia eakohaseid tegevusi nii individuaalselt kui ka grupis. Samas pakuvad tegevusterapeudid ka koduteenust, viies teraapiatunni läbi kliendile kõige loomulikumas keskkonas ehk oma kodus. Tegevusterapeudi peamiseks töövahendiks on tegevus, mis sisuliselt tähendab, et kui kliendi teraapiaeesmärk on õppida lõikama leiba, siis lõikame ka teraapiatunnis leiba. Seni kuni selgeks saab!

Mida tegevusterapeut veel teeb?

Tegevusterapeut annab vajaduse korral erialast abi ja nõu kolleegidele, teistele erialaspetsialistidele ja häirunud tegevusvõimega isiku lähedastele. Lisaks valmistab ja kohandab tegevusterapeut individuaalseid ortoose (lihtsamad käe- ja/või kaelaortoosid), kohandab universaalseid ortoose vastavalt isiku vajadustele, valib ja soovitab isikule abivahendeid ning õpetab neid kasutama ja hooldama. Vajadusel planeerib ja soovitab tegevusterapeut tegevusvõimet toetavaid keskkonnakohandusi lähtuvalt isiku tegevusvõimest. Näiteks aitab luua lapsele õppimiseks sobivat keskkonda.

Tegevusteraapia protsess

Tegevusteraapia toimub kindla protsessina, et teraapia oleks efektiivne ja tulemuslik. Eestis kasutatakse Kanada tegevusteraapia protsessi raamistikku, mille järgi koosneb tegevusteraapia protsess 8st etapist, mis on kõik omavahel seotud:

1. Teenusele sisenemine
2. Esmane hindamine
3. Detailne hindamine
   Selles etapis võib selguda, et klient ei vajagi teraapiat ning toimub teenuselt väljumine.
4. Teraapiaplaani koostamine
   Selles etapis võib samuti toimuda teenuselt väljumine, kui terapeut koostab teraapiaplaani, aga klient täidab seda näiteks iseseisvalt kodus.
5. Teraapia läbiviimine
6. Teraapiaplaanis kohanduste tegemine
7. Lõpphindamine
   Selles etapis võib klient taas liikuda 4. etappi, kus seatakse uus teraapia eesmärk ja vastavalt sellele uus teraapiaplaan.
8. Teraapia lõpetamine

Mis tegevusteraapia ei ole?

Ühiskonnas levib mitmeid väärarusaamasid tegevusteraapia kohta ning selleks, et neid ümber lükata, lahkan teemat ka selle nurga alt, mis tegevusteraapia ei ole. Tegevusterapeut ei ole kindlasti tegevusjuhendaja ega ka füsioterapeut. Tegevus- ja füsioteraapia erinevad üksteisest pisut enam, kui ainult selle poolest, et ühte saab õppida Tallinnas ja teist Tartus. 🙃 Täpsemat erialade spetsiifikat võid lugeda näiteks kutsestandarditest. Tegevusjuhendaja on kutseharidusega “vaba aja sisustaja”, kuid tegevusterapeut on kõrgharidusega spetsialist, kes oskab üles leida põhjuse, miks inimese tegutsemisvõime on häiritud ning vastavalt sellele koostab teraapiaplaani, mis koosneb eesmärgipärastest tegevustest, mitte lihtsalt toredatest vaba aja veetmise võimalustest. Kindlasti ei tohiks tegevusteraapiat nimetada tegelusteraapiaks, kuigi algusaastatel seda Eestis selliselt tõepoolest nimetati. Enam mitte. 🙂 Kuna sõna “teraapia” on Eestis reguleerimata ning kohati negatiivse varjundiga, siis on oluline välja tuua, et tegevusteraapia ei ole alternatiivmeditsiinil põhinev woodoo, vaid tõenduspõhine, teaduslik ja pika ajalooga teraapiavorm inimeste toimetuleku parandamiseks.

Tegevusteraapia lastele ja noorukitele

Mida teeb tegevusterapeut täpsemalt laste ja noorukitega? Peamised diagnoosid, millega tegevusterapeut selles valdkonnas töötades kokku puutub, on:

• PCI ehk tserebraalparalüüs
• Downi sündroom jt sündroomid
• Autism
• Intellektihäire
• Aktiivsus-tähelepanuhäire
• Ajukahjustus
• Traumad
• jpm…

Enne oli põgusalt juttu tegevuseeldustest. Siinkohal aga toon täpsemaid näiteid, millised on sagedased tegevuseelduste probleemid, millega lastele spetsialiseerunud tegevusterapeut kokku puutub.

Kognitiivsed tegevuseeldused:

• Kategoriseerimine
• Mälu
• Eristamine
• Õppimine
• Abstraktne mõtlemine
• Tähelepanu
• Keskendumine
• Probleemide lahendamine

Sensomotoorsed tegevuseeldused:

• Kahe käe koostöö
• Kesktelje ületamine
• Lihasjõud
• Jämemotoorika
• Peenmotoorika
• Silma-käe koostöö
• Liigese liikuvus
• Tasakaal

Psühhosotsiaalsed tegevuseeldused:

• Sotsiaalne käitumine
• Eneseväljendus
• Ajajuhtimine
• Enesekontroll
• Kommunikatsioon
• Grupi dünaamika
• Sotsiaalsete olukordade tõlgendamine
• Koostööoskus

Lastel võib esineda toimetulekuraskusi kõigis tegevusvaldkondades ja väga erinevates igapäevategevustes, kuid tegevusterapeut oskab aidata (vähemalt mingil määral) kõigis. 😉 Toon jälle mõned näited:

Enesehooldustoimingud

• Hügieenitoimingud – hammaste pesemine, tualetitoimingud
• Riietumine – kingapaelte sidumine, nööpide kinnipanemine
• Söömine – söögiriistade kasutamine, valiv toitumine

Produktiivsed toimingud

• Kirjutamine – pliiatsihaare, loetamatu käekiri
• Meisterdamine – kääridega lõikamine, rebimine, liimimine
• Arendustegevused – lauamängud, pusled

Vaba aja toimingud

• Huvitegevused – füüsilise puudega lastel pole sobivat vaba aja veetmise võimalust
• Mängu areng – loominguline mõtlemine mängus

Kuidas läheneb tegevusterapeut juhtumile X?

Lapse diagnoos – üsasisene insult, parema kehapoole halvatus. Laps käis hindamisel 2,5-aastaselt. Siis puudus lapsel kõne, ta ei osanud riietuda, tegutses vaid vasaku käega. Tegevusterapeut koostas teraapiaplaani nende probleemide lahendamiseks. 1,5 aastaga tegevusteraapias arenes lapse kõne eale vastavale tasemele ning laps saab iga tegevusega eakohaselt hakkama, kuid eelistab paremat kätt mitte kasutada. Otsus – laps vajab pidevat jälgimist ja arendustegevuse jätkumist, et saavutatud tegevusvõimat selliselt säilitada ning võimalusel parema käe funktsiooni veel parandada.

Tegevusteraapia areng Eestis

Maailma mastaabis tegevusteraapia ajalugu juba tutvustasin, aga lõpetuseks kiire ülevaade ka sellest, kuidas Eestis tegevusteraapia areng toimunud on. Kuigi tegevusteraapiat peetakse endiselt väga uueks erialaks, siis tekkis vajadus eriala õpetamise järele juba eelmise sajandi lõpus. 1999. aastal lõpetasid Eesti esimesed 7 tegevusterapeuti Soomes Oulu Ametikõrgkooli. 2000. aastal valmis esimene kutsekõrghariduse tasemel tegevusterapeudi õppekava Eestis Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis. Läbi aastate on õppetöösse olnud kaasatud õppejõud näiteks Rootsist, Lätist, Soomest ja Belgiast, aga ka teistest riikidest. Tallinna Tervishoiu Kõrgkool on siiani ainuke asutus, kus Eestis on võimalik tegevusterapeudiks õppida. Õpe kestab kokku 4 aastat ning lõpetamisel saadakse rakenduskõrghariduse diplom ja diplomi omanikule antakse Terviseteaduse bakalaureus. Eestis on hetkel ligikaudu 100 töötavat tegevusterapeuti, kokku on kooli lõpetanud umbes 200 tegevusterapeuti.