Category: Uncategorized

Autor: Grete Anton

Erivajadusega lapse vanemana võib olla keeruline leida lapsele sobivat trenni või liikumistundi,  kuhu ollakse nõus last vastu võtma. See on täiesti mõistetav, kuna eriliste laste kaasamine liikumistundidesse võib spetsiaalse väljaõppeta juhendajatele ja treeneritele olla suur väljakutse. Kui minu Downi sündroomiga väikevend oli 4-aastane, hakkasime perega otsima talle sobivat trenni. Üheks põhjuseks oli see, et Downi sündroomiga inimestel on kalduvus ülekaalulisusele, aga isegi tähtsamad olid põhjused nagu regulaarne huvitegevus, sotsiaalne grupp ning üleüldine tervislike liikumisharjumuste kujundamine. Kuna sobivat treeninggruppi Downi sündroomiga lapsele ei leidunud, tuli vastav trenn ise kokku panna. Nüüdseks kannab see nimetust TegevusTe liikumistund, mis on tegevusteraapia alustel põhinev erivajadustega lastele suunatud treeningvorm, mida viime läbi juba viiendat hooaega. TegevusTe liikumistunnil on kaks põhimõttelist erinevust tavalise üldfüüsilise trenniga – treeningud põhinevad tegevusteraapia alustel ning grupis on omavahel integreeritud nii tavaarenguga kui erivajadusega lapsed. See on suurepärane võimalus peredele, kus lisaks erivajadusega lapsele kasvab samaealine tavaarenguga laps, kuna sageli ajapuuduses olevatel vanematel on võimalus tulla kõikide lastega korraga ühte trenni, mitte viia kõiki lapsi erinevatesse tundidesse. Lisaks on selline integreerimine lastele vastastikkuselt arendav – erivajadusega laps õpib tavaarenguga lapselt ning tavaarenguga laps näeb erivajadusi ja puudeid juba varakult normaalse ühiskonnaelu osana.

TegevusTe liikumistunnis ei keskenduta mitte ainult füüsiliste oskuste arendamisele, vaid oluline osa on ka kognitiivsete ja sotsiaalsete oskuste arendamisel. Näiteks kasutame takistusraja ühe osana suurt papitükkidest tehtud kujundipuslet või õpime siidisallidega tantsimise ajal värve. Enamasti toimuvad erivajadustega lastele suunatud arendustegevused ning teraapiad individuaalselt ja seetõttu on suureks väljakutseks tegevused, mis nõuavad lapselt koostööoskusi. Eriti tugevalt ilmneb see siis, kui lapsel on aeg minna kooli ja grupis töötamine saab igapäevaelu osaks. Erivajadusega laste sotsiaalsed oskused pole enamasti vastavuses eakohaste normidega. Kindlasti on kõigile õpetajatele, treeneritele ja juhendajatele tuttavad olukorrad, kus lapsed jooksevad üksteisele otsa või võtavad tahtmatult ära teiste laste asju, kuna nad ei oska märgata ja arvestada teiste lastega enda ümber tegutsemas. Ühe osa TegevusTe liikumistunnist moodustavad näiteks harjutused paarilisega, meeskonnamängud ühise eesmärgi nimel tegutsemiseks ja ka harjutused, mis nõuavad oskust oodata oma järjekorda.

Kuna TegevusTe liikumistund põhineb tegevusteraapia alustel, siis üks suur eesmärk on õpetada läbi trennitegevuste ka lapsele iseseisvust igapäevaelus. Erivajadusega lapsel on sageli probleemiks tegevused, mis tavaarenguga lapse jaoks on lihtsad nagu näiteks iseseisev riietumine, lukkude avamine/sulgemine ja pudelikorgi keeramine. Läbi TegevusTe liikumistunni on suur osa lastest on selgeks saanud kükitamise, mis on vajalik näiteks asjade maast korjamiseks ning paljud lapsed on muutunud julgemaks taskaalu-ussil kõndimisel ja ei vaja selle harjutuse juures enam lapsevanema või saatja abi. Tasakaal on oluline oskus, mida on vaja näiteks riietumisel, pannes jalga sokke või pükse. Läbi eelmainitud oskuste arendamise paraneb erivajadustega laste võime iseseisvalt igapäevaelutegevustega toime tulla, mis on üks tegevusteraapia põhialuseid ning mis omakorda vähendab igapäevaselt erivajadusega lapse vanemate koormust. 

TegevusTe liikumistunnis on ühes grupis kokku kuni 10 erivajadusega last, kus laste vanused ja tasemed on väga erinevad. Tänu sellele, et tunde viivad läbi kaks juhendajat, jõutakse kõigi lastega personaalselt tegeleda. Oskus 10-liikmelist väga erinevate vajadustega lastest koosnevat gruppi tervikuna juhendada ei tulnud üleöö, vaid aastatepikkuse kogemusega. Meie grupis on lapsi, kes on TegevusTe liikumistundides osalenud kõik viis hooaega. Kui esialgu oli lastel väga keeruline seista ühes rivis või oodata mängus oma korda, siis ütlevad kõrvaltvaatajad tunni kohta nüüd, et “Kus siin erivajadusega lapsed on?”. Paraku oleme läbi oma töö tegevusterapeutidena kuulnud ja näinud, et kui liikumistundide juhendajatel ei ole kogemust erivajadusega lapse kaasamisega, on tundi väga raske läbi viia ja lihtsam on eriline laps tunni ajaks pingile istuma jätta. Selleks, et toetada erivajadustega laste osalemist liikumistundides lasteaedades ja algklassides, panime kokku mõned nõuanded, mida trenni läbiviimisel meeles pidada. Muidugi on need nõuanded on väga üldised ja palju sõltub sellest, kas grupis on üks erivajadusega laps või on tegemist erivajadustega laste rühma või klassiga. Muidugi sõltub kogu tunnikava ülesehitus laste vanusest, üleüldisest füüsilisest ja kognitiivsest võimekusest ning palju muudab ka see, kas lapsed kasutavad kõne või kasutavad suhtlemiseks alternatiivkommunikatsioonivahendeid.

10 nippi, kuidas erivajadusega last liikumistundidesse kaasata ja mida tähele panna

1. Mõtle jooksvalt välja erilisele lapsele lihtsamaid viise ja erandeid, kuidas mingit harjutust sooritada, kui näed, et tal on liiga raske. Kui laps tunneb pidevalt, et ta ei suuda ülesandeid täita, kaob ka sisemine motivatsioon ja tunnist ei tule kokkuvõttes kellegi jaoks midagi välja.
2. Kui laps ei oska oodata oma korda, kasuta visuaalseid taimereid, et aidata aja mõistest paremini aru saada. Kui on vajalik, et laps ootaks ühe koha peal, pane põrandale jalatähised, et lapsel oleks kerge mõista, kus ta peab olema.
3. Kaasa lapsi treeningvahendite toomisse/tagasiviimisse ning tunniks ettevalmistamisse. Näiteks võivad lapsed laduda maha koonused või jalatähised või korjata kokku takistusraja elemente. Võibolla pead laste poolt toodud/viidud asju pärast natuke korda sättima, aga kui pead tundi läbi viima üksinda, siis on laste kaasamine hea viis nende tähelepanu hoidmiseks sellel ajal kui järgmist ülesannet valmis paned.
4. Visualiseeri trennis toimuvad tegevused või muud toimingud järjestikuste piltidega või alternatiivkommunikatsiooni vahenditega. See on eriti vajalik kõnetutele lastele, kuid aitab suurepäraselt selgust luua ka kõne kasutatavatele lastele. Nii teavad lapsed, mis tunni jooksul ees ootab ja on tänu sellele koostööaltimad.
5. Kasuta võimalusel trennis muusikat, aga jälgi, et see ei mängiks liiga valjusti. Muusika aitab üldiselt lapsi kaasata, aga kui see mängib liiga kõvasti, võib see olla mõne lapse jaoks väga segav faktor. Lisaks pane muusika kinni sellel ajal kui jagad grupile selgitusi või uusi ülesandeid, kuna erinevaid auditoorseid sisendeid võib olla raske teineteisest eristada. Nii säästad grupi juhendajana ka oma häält! 
6. Vali esialgu mängud ja tegevused, kus ei ole väga palju reegleid ja laps saab vabamalt tegutseda ning avastada. Näiteks kalla saali laiali kotitäis jalgpalli suuruseid palle ja proovige nendega teha erinevaid tegevusi – lüüa jalaga, visata õhku, visata sõbrale, veeretada, visata läbi rõnga, kõhuli palli peal rullida, rullida palli mööda seina jne. Selliselt toetad ka laste keskendumisvõime suurenemist, kuna laps tegutseb ainult teatud vahenditega ning muutuvad ainult tegevuse väiksemad alaosad. Nii harjub laps ühe vahendiga pikemalt töötama ja varsti suudab juba pikemalt teha ka ainult ühte alaosa, näiteks sõbraga palli mängimist.
7. Kasuta takistusrada, et saada lapsed järjest erinevaid tegevusi sooritama. Kui lapsel on raskusi keskendumise ja ühe tegevuse juures püsimisega, on takistusrada väga hea element tunni sisustamiseks. Nii nagu pallimängu juures, püsib takistusraja kasutamisel üldine tegevus pidevalt sama, aga väiksed alaosad pidevalt järjest muutuvad ja laps ei tüdine nii kergesti. Kui takistusraja läbimine on selge ja lapsed oskavad oodata oma korda, võib edasi minna ringtreeningu formaadi juurde, kus iga laps teeb mõne minuti ühte harjutust ja liigub seejärel järgmise juurde. Ringtreeningu puhul on hea märgistada harjutused numbritega, et järjekord ei läheks segamini. Lisaks on ringtreening hea element, kui mõnda treeningvahendit on ainult üks eksemplar ja seda ei saa kogu grupiga kasutada, näiteks väike batuut.
8. Esimesteks koostöömängudeks sobivad samuti lihtsamad koostegemised, näiteks ringis istumine ja mõne õhupalliga mängimine, käskluse peale jooksud ühest saali otsast teise, mängud suure langevarjuga jne. Selliste mängude puhul on iga laps iseenda eest väljas, aga samas tegutseb kogu grupp ühise eesmärgi nimel. Mõne aja pärast saab edasi minna keerukamate mängude juurde, nagu näiteks teatejooksud.
9. Alusta ja lõpeta tundi alati samade tegevustega, et laps saaks aru, millal tund algab ja millal lõppeb. Näiteks alusta nimekontrolliga ja lõpeta ühise plaksuga. Lisaks võib tunni alguse ja lõpu siduda kindlate lauludega. 
10. Tee tund lapsele lõbusaks ja mänguliseks, nii et ta ei saa arugi, et tegelikult teeb trenni. See on kõigist eelnevatest punktidest kõige olulisem! Kui tund on lapse jaoks kuiv, igav või liiga raske, ei tööta kaasa ei tavaarenguga ega erivajadusega laps. Edukaks koostööks lastega peab toetama nende sisemist motivatsiooni, neil peab olema lõbus ja juhendaja silmad peavad särama!

Kui tunned, et antud teema on sinu jaoks väga aktuaalne, siis ootame sind TegevusTe arendus- ja teraapiakeskusesse tasuta koolitusele “Eriliste laste kaasamine liikumistundidesse lasteaias ja algklassides”, mis toimub 20. mail Swedbank’i noorte spordi- ja liikumisprogrammide toetusel ning 27. mail Eriolümpia Eesti Ühenduse toetusel. Koolitusel avame teemat veel põhjalikumalt ning lisaks teooriale viime läbi ka praktilise osa. Koolitusele on vaid piiratud arv kohti, nii et küsi lisainfot ja/või registreeru kohe e-maili teel: tegevuste@gmail.com. TegevusTe liikumistundi tutvustava videoga saab tutvuda siin: https://mediazilla.com/toqm8adx5

Autor: Grete Anton

Tegevusteraapia eriala on aastakümneid püütud selgitada läbi erinevat definitsioonide. Ükski neist ei ole aga piisavalt selge ja illustreeriv, et erialavälise inimese jaoks seda arusaadavalt lahti seletada. Sageli pannakse tegevusterapeudid ühte patta koos füsioterapeutide või eripedagoogidega, kuigi tegelikult on tegemist täiesti eraldiseisva tervishoiuerialaga. Seejuures veel väga erilisega!

Tegevusteraapia on ülemaailmselt tundmatu teraapiavorm. Kui Eestis on eriala õpetatud 20 aastat ja eriala tundmatus ühiskonnas on mõistetav, siis Ameerika Ühendriikides on tegevusteraapia juba 103 aastat vana. Sellest hoolimata on ka ameeriklastel selle eriala mõistmisega raskusi ning tegevusterapeudid on kohati juba alla andnud, et oma eriala teistele selgeks teha. Seda illustreerib ka internetis leviv meem, kus Ryan Gosling rahustab: “Ära muretse, ühel päeval teavad kõik, mis on tegevusteraapia.”. Lootus sureb ju viimasena…

Allikas: https://www.pinterest.com/pin/77757531039406007/

Hiljuti sattusin internetis huvitava tegevusteraapiaalase metafoori otsa ning mõistsin, et see on just see, mida olen otsinud, et oma eriala teistele arusaadavalt ja näitlikult selgitada. Nii otsustasingi kirja panna loo tegevusteraapiast ehk kuldvõtmekesest.

“Kujuta ette, et sinu ees on sein, mis ulatub paremalt, vasakult ja ülevalt lõpmatusse kaugusesse. Selle seina sees on uks, mis on lukus. Teisel pool seda ust on kõik, mis teeb sind õnnelikuks – oma lastega mängimine, õmblemine, koeraga jalutamine, enda eest iseseisvalt hoolitsemine… See võib olla ükskõik mis, mis teeb halva päeva natuke paremaks. See on sinu tegevus.”

Jah, kõlab eesti keeles võõralt küll – “see on sinu tegevus”, kuid tegevusteraapia terminoloogia järgi nimetatakse tegevuseks kõike, mida inimesed oma igapäevaelus teevad. Tegevus jaguneb omakorda kolmeks tegevusvaldkonnaks, mis peaksid edukaks toimetulekuks omavahel tasakaalus olema. Kõigil peaks olema võimalus iseseisvalt tegeleda enesehooldustoimingutega, produktiivsete toimingutega, mis sisaldavad õppimist, vabatahtlikku või tasustatud tööd ning näiteks igapäevaseid majapidamistoiminguid. Lisaks on õnnelik olemiseks elementaarne, et inimesed tahavad tegeleda ka vaba aja raames oma lemmiktegevustega. Mõnikord aktiivsemalt, näiteks rabas matkamisega, teinekord jälle passiivsemalt, näiteks diivanil raamatut lugedes. Olenemata inimese vanusest, imikust eakani, on need kolm tegevusvaldkonda kõigi elus esindatud.

“Tegevusmaja”
Kujundanud: Jens Anton

Võta nüüd hetk ja mõtle, kuidas sinu “tegevusmaja” üles ehitatud on. Kas tegevusvaldkonnad sinu elus on tasakaalus või seisab maja püsti vaid kahel plokil – enesehooldustoimingute ja produktiivsete toimingute plokil? Vaba aja toimingute jaoks sageli aega ju ei ole… See probleem on aga üpriski lihtsate vahenditega lahendatav. Tuleb tõele näkku vaadata ja oma päevaplaan üle vaadata. Kust leiaks alustuseks kas või väikese aja, et oma lemmiktegevustega tegeleda?

“Mõned inimesed on õnnesärgis sündinud, neil on olemas selle ukse võti ning kogu oma elu saavad nad sellest uksest ilma igasuguste probleemideta sisse minna. Mõningatel inimestel ei ole nii palju vedanud. Nende võti on kaduma läinud või nad ei ole seda kunagi saanudki. Tegevusterapeudi roll on need inimesed sellest uksest läbi aidata. Kui see ei õnnestu, lõhume seina augu ja loome uue ukse.”

Paljud erinevad haigused ja häired, näiteks liigeshaigused, insult või dementsus, võivad inimestelt nende kuldvõtmekese ära võtta ning inimene ei pääse enam teisele poole ust. Ta ei saa tegeleda sellega, mis teda varem rõõmsaks tegi. Rääkimata toredatest vaba aja tegevustest või õppimisest ja tööl käimisest, vajatakse nüüd abi ka kõige elementaarsemate enesehooldustoimingute juures.

Mina puutun enda töös kokku rohkem aga inimestega, kes ei ole kuldvõtmekest kunagi saanudki ehk eriliste lastega ja nende peredega. Kui tüüpilise arenguga ehk koos kuldvõtmega sündinud lapsel tulevad uued oskused justkui iseenesest, siis eriline laps vajab suunamist, juhendamist ja õpetamist, et kinnisest uksest läbi murda. Tema ei õpi iseenesest ennast riidesse panema, pesema, koolikotti pakkima, rattaga sõitma, linnas orienteeruma, videomänge mängima, sõpradega suhtlema või muid südames olevaid unistusi täide viima.  Tema “tegevusmaja” on üles ehitatud vaevu üksteise peale laotud kividest, mis ilma vastava sekkumiseta laguneb üldse koost.

Selleks, et need inimesed teisele poole seina aidata, tuleb mängu just tegevusterapeut. Koostöös oma kliendiga selgitame välja, milliste igapäevategevuste sooritamine on hetkel problemaatiline ning üheskoos hakkame nende eesmärkide täitmise suunas liikuma ehk otsime pingsalt võtit. Kui see ei osutu peale mitmeid katsetusi edukaks, siis võtame kuvalda ja raiume läbi ukse. Mõne inimese puhul saame nihutada piire ja seada järjest suuremaid eesmärke, mille poole liikuda. Teiste puhul võib diagnoosist tulenev seisund olla selline, kus ei saa õppida selgeks uusi tegevusi ja oskusi, aga saame säilitada neid, mis on olemas, nii kaua kui võimalik.

Kuidas tegevusterapeudid seda teevad? Tegevusterapeutidel on põhjalikud teadmised inimese arengust, anatoomiast ja füsioloogiast ning erinevatest tegevusteraapia teooriatest. Lisaks  õpitakse erinevaid tegevusi etapiviisiliselt analüüsima. Kui näiteks laps ei oska iseseisvalt sokke jalga panna, siis võtab tegevusterapeut selle tegevuse tükkideks lahti ja hakkab analüüsima, millises etapis ja milles probleem seisneb. Kas lapsel on soki jalgapanemiseks olemas piisav lihasjõud ja liigesliikuvus? Kas laps oskab sõrmedega sokki lahti hoida? Kas laps oskab sokki üle kanna tõmmata? Kui lapsel ei ole loetav käekiri, siis selgitame põhjused välja samal põhimõttel. Kas kirjutusvahend on lapsele sobilik? Milline on lapse istumisasend ja pliiatsihaare? Kas lapsel on hea kontroll oma liigutuste üle?

Kokkuvõtlikult oleme nagu detektiivid, kes otsivad kuldvõtmekest, et inimene saaks teha neid asju, mis teda elus õnnelikuks teevad. Ja kui juhtubki nii, et soovitud võtit ei õnnestu leida, siis võetakse kasutusele erinevad abivahendid, näiteks käekirjaprobleemi puhul õiged pliiatsihoidjad või paeltega jalanõude asemel krõpsudega tossud, selleks, et ükski lemmiktegevus ei jääks kellelgi sooritamata!

allikas: https://www.facebook.com/OccupationalTherapyAssociation/

Autor: Angela Anton

Kui meie perre sündis puudega laps, puutusin elus esimest korda kokku erinevate teraapiavõimalustega ja muuhulgas ka tegevusteraapiaga. Seni olin põgusalt teadlik logopeedist või füsioterapeudist, kelle tegevus on enamusele tuttav ja vajadust peetakse elementaarseks.

Üsna kohe pärast lapse sündi sain aru, et nüüd hakkavad meie elu juhtima erinevad teraapiad. Laps vajab massaaži, füsioteraapiat, logopeedi, eripedagoogi ja loomulikult tegevusteraapiat. Tegevusteraapia mõiste oli neist kõige umbmäärasem, mida polnud väga palju meedias kajastatud. Nüüd olles saanud teadlikumaks, tuleb erinevate inimestega suheldes ikka ja jälle selgitada, et mis see on ja mida laps seal tegevusteraapiatunnis teeb. Hiljem sain aru, et oleksin ise neid teadmisi vajanud juba oma esimeste laste kasvatamisel, kellest küll tänaseks kasvanud tublid noored, aga nii mõnigi mure oleks ilmselt olemata olnud.

Nüüd, kus tegevusteraapia baasteadmised tunduvad mulle kohustusliku teadmisena juba iga lapsevanema jaoks, siis on kurb tõdeda, et Eesti lasteaedade ja koolide õpetajad üldjuhul ei ole kuulnudki sellisest teraapiavormist. Suures osas lasteaedades ja koolides on täna tööl küll logopeed, psühholoog või eripedagoog, aga tegevusterapeute ei ole. Sageli seostatakse tegevusteraapiat vaid puudega inimeste toetamisega. Tegelikkuses võivad tegevusteraapiat erinevates eluetappides vajada kõik inimesed.

Seniste kogemuste põhjal tegevusteraapiaga mõistan, kui palju rohkem saaksime aidata lapsi, kui juba lasteaias töötaks tegevusterapeut. Kindlasti oleks vähem neid, kelle puhul juhtub, et kooli jõudes jääb teatud elementaarsetest oskustest vajaka. Näiteks riietumine (lukud, nööbid, vööd), eriti kehalise kasvatuse tunnis, et jõuaks vahetunniga riided vahetatud. Sageli selgub alles esimeses klassis, et lapsele ei saa osta paeltega jalanõusid, sest pole kedagi, kes koolis neid kinni seoks. Üllatume, et laps ei suuda orienteeruda suures koolimajas, või et laps ei saa sööklas hakkama söögi tõstmisega taldrikusse. Söömisel üllatab lapse söögiriistade vale käes hoidmine – oskamatus kasutada nuga ja kahvlit või selgub hoopis, et laps oskab küll kirjutada, aga käekiri on loetamatu või on kirjutamise tempo liiga aeglane ning lapsel jäävad koolis ülesanded lõpetamata, tunniplaan kirjutamata jne. Need on igapäevaelus toimetulemiseks vajalikud tegevused, kus kahjuks ei ole abi logopeedist või psühholoogist, aga abi oleks kindlasti õigel ajal appi tulnud tegevusterapeudist.

Noorte madala enesehinnangu ja õpimotivatsiooni kadumise põhjused ulatuvad sageli tagasi aega, kus laps koges ebaõnnestumisi lihtsamate igapäevaelu toimingute sooritamisel. Kindlasti annavad kõik lapsevanemad oma parima, et lapse teadmiste ja oskuste pagas oleks koolielu alguseks parim, kuid tegevusterapeut lähtub lapse arendamisel mitte üksnes ühest murekohast, vaid vaatab kõiki igapäevategevusi tervikuna, selgitab välja probleemide põhjused ja seejärel tegeleb kogu probleemiga seotud valdkonnaga. Tegevusterapeudil on teadmised lapse arengust ning kogemused ja oskused, kuidas lapsega individuaalselt ja järjepidevalt tegeledes soovitud tulemused ja edu saavutada.

Pakun, et kui lasteaedades oleks tegevusterapeut, siis tänapäeva nutimaailma lapsed saaksid kindlasti aegsasti abistatud. Samuti koolides, kus tegevusterapeut sarnaselt logopeedile kõne ja grammatika kõrvalt aitaks lapsi järgi peen- ja jämemotoorikat vajavates tegevustes, ajaplaneerimises või sotsiaalsete oskuste parandamisel. Mida vanemaks saab laps, seda keerulisemaks muutuvad igapäevatoimingud ja kasvav inimene saab juurde järjest rohkem uusi kohustusi, millega tuleb iseseisvalt hakkama saada. Kui hakkamasaamisel ilmneb tõrkeid, siis tulebki appi tegevusterapeut, kes koostöös perega saab õigel ajal aidata.