Kui meie perre sündis puudega laps, puutusin elus esimest korda kokku erinevate teraapiavõimalustega ja muuhulgas ka tegevusteraapiaga. Seni olin põgusalt teadlik logopeedist või füsioterapeudist, kelle tegevus on enamusele tuttav ja vajadust peetakse elementaarseks.

Üsna kohe pärast lapse sündi sain aru, et nüüd hakkavad meie elu juhtima erinevad teraapiad. Laps vajab massaaži, füsioteraapiat, logopeedi, eripedagoogi ja loomulikult tegevusteraapiat. Tegevusteraapia mõiste oli neist kõige umbmäärasem, mida polnud väga palju meedias kajastatud. Nüüd olles saanud teadlikumaks, tuleb erinevate inimestega suheldes ikka ja jälle selgitada, et mis see on ja mida laps seal tegevusteraapiatunnis teeb. Hiljem sain aru, et oleksin ise neid teadmisi vajanud juba oma esimeste laste kasvatamisel, kellest küll tänaseks kasvanud tublid noored, aga nii mõnigi mure oleks ilmselt olemata olnud.

Nüüd, kus tegevusteraapia baasteadmised tunduvad mulle kohustusliku teadmisena juba iga lapsevanema jaoks, siis on kurb tõdeda, et Eesti lasteaedade ja koolide õpetajad üldjuhul ei ole kuulnudki sellisest teraapiavormist. Suures osas lasteaedades ja koolides on täna tööl küll logopeed, psühholoog või eripedagoog, aga tegevusterapeute ei ole. Sageli seostatakse tegevusteraapiat vaid puudega inimeste toetamisega. Tegelikkuses võivad tegevusteraapiat erinevates eluetappides vajada kõik inimesed.

Seniste kogemuste põhjal tegevusteraapiaga mõistan, kui palju rohkem saaksime aidata lapsi, kui juba lasteaias töötaks tegevusterapeut. Kindlasti oleks vähem neid, kelle puhul juhtub, et kooli jõudes jääb teatud elementaarsetest oskustest vajaka. Näiteks riietumine (lukud, nööbid, vööd), eriti kehalise kasvatuse tunnis, et jõuaks vahetunniga riided vahetatud. Sageli selgub alles esimeses klassis, et lapsele ei saa osta paeltega jalanõusid, sest pole kedagi, kes koolis neid kinni seoks. Üllatume, et laps ei suuda orienteeruda suures koolimajas, või et laps ei saa sööklas hakkama söögi tõstmisega taldrikusse. Söömisel üllatab lapse söögiriistade vale käes hoidmine – oskamatus kasutada nuga ja kahvlit või selgub hoopis, et laps oskab küll kirjutada, aga käekiri on loetamatu või on kirjutamise tempo liiga aeglane ning lapsel jäävad koolis ülesanded lõpetamata, tunniplaan kirjutamata jne. Need on igapäevaelus toimetulemiseks vajalikud tegevused, kus kahjuks ei ole abi logopeedist või psühholoogist, aga abi oleks kindlasti õigel ajal appi tulnud tegevusterapeudist.

Noorte madala enesehinnangu ja õpimotivatsiooni kadumise põhjused ulatuvad sageli tagasi aega, kus laps koges ebaõnnestumisi lihtsamate igapäevaelu toimingute sooritamisel. Kindlasti annavad kõik lapsevanemad oma parima, et lapse teadmiste ja oskuste pagas oleks koolielu alguseks parim, kuid tegevusterapeut lähtub lapse arendamisel mitte üksnes ühest murekohast, vaid vaatab kõiki igapäevategevusi tervikuna, selgitab välja probleemide põhjused ja seejärel tegeleb kogu probleemiga seotud valdkonnaga. Tegevusterapeudil on teadmised lapse arengust ning kogemused ja oskused, kuidas lapsega individuaalselt ja järjepidevalt tegeledes soovitud tulemused ja edu saavutada.

Pakun, et kui lasteaedades oleks tegevusterapeut, siis tänapäeva nutimaailma lapsed saaksid kindlasti aegsasti abistatud. Samuti koolides, kus tegevusterapeut sarnaselt logopeedile kõne ja grammatika kõrvalt aitaks lapsi järgi peen- ja jämemotoorikat vajavates tegevustes, ajaplaneerimises või sotsiaalsete oskuste parandamisel. Mida vanemaks saab laps, seda keerulisemaks muutuvad igapäevatoimingud ja kasvav inimene saab juurde järjest rohkem uusi kohustusi, millega tuleb iseseisvalt hakkama saada. Kui hakkamasaamisel ilmneb tõrkeid, siis tulebki appi tegevusterapeut, kes koostöös perega saab õigel ajal aidata.