TegevusTe arendus- ja teraapiakeskuses kasutame alternatiivkommunikatsiooni võimalusi lastega, kelle kõne on hilistunud või raskesti mõistetav, kellel esinevad arengulised eripärad ja õpiraskused või kui mõnel muul põhjusel ei saa laps üldse rääkida. Kõige enam kasutatame alternatiivkommunikatsiooni võimalusi autistidega. Seega on ka järgnevas artiklis mitmed soovitused lähtudes eelkõige autistidest, aga need sobivad kasutamiseks ka teiste lastega, kellel esineb suhtlemisraskus.
MIS ON ALTERNATIIVKOMMUNIKATSIOON?
Mida üldse kommunikatsiooni all mõeldakse? Kommunikatsioon ehk suhtlemine on teabe vahetamine inimeste vahel. See võib toimuda nii sõnadega kui ka sõnadeta (esemete, viibete, osutamise, žestide ja piltide kaudu). Suhtlemine on inimese põhiõigus. Inimene väljendab suhtlemise teel oma soove ja vajadusi. Kui inimene ei kasuta suhtlemiseks verbaalset kõnet, ei tähenda see, et ta pole võimeline teistega suhtlema. Tema jaoks tuleb lihtsalt leida suhtlemiseks võimalikult sobiv viis.
Alternatiivkommunikatsioon ehk AAC (augmentatiivne ja alternatiivne kommunikatsioon), on kõnet toetav ja asendav keel. Kõnet toetavat abivahendit kasutatakse siis, kui kõne pole sõnumi edastamiseks piisavalt selge. Kõnet asendatavat abivahendit kasutatakse, kui kõne abil pole teise inimesega võimalik suhelda. Siin artiklis käsitleme alternatiivkommunikatsiooni mõistet üldistatult, kus mõtleme AAC all nii toetatud kui ka asendatud kommunikatsiooni.
TegevusTe keskuses on kasutusel paberil lamineeritud üksikud PCS pildid, fotod, PCS piltidest lauamatid, sotsiaalsed lood, tegevusjuhendid, lamineeritud suhtlustahvlid, päevaplaanid ning Tobii Dynavox alternatiivkommunikatsiooni seade, mida nimetame kommunikaatoriks, kus laps saab läbi puutetundliku ekraani ja häälsünteesi kaudu suhelda teiste inimestega. Meie juures käivad teenusel lapsed, kellel on olemas oma isiklik kommunikaator, silmajälgijaga kommunikaator (laps kasutab suhtlemiseks oma silmi, vaadates ekraanil vastava sümboli peale ning läbi häälsünteesi seade ütleb sõna välja) ning isiklikud suhtlusraamatud. Kommunikaator annab lapsele hääle. Lapsed, kes ei suuda iseseisvalt rääkida, saavad tänu kommunikaatoris oleva häälsünteesi kaudu teise inimesega suhelda.
Teraapiates kasutame usaldusliku suhte loomiseks ning „lapse maailma minemiseks” veel tunnetuslikku suhtlemist. On ka lapsi, kes kasutavad suhtlemiseks hoopiski esemelist kommunikatsiooni. Esemeline kommunikatsioon on suunatud nägemispuudega inimestele ja neile, kelle intellektuaalne tase ei võimalda pilti tajuda (kahemõõtmelisust). Esemelise kommunikatsiooni eesmärk on edastada infot peamiselt puutetundliku meele kaudu. Esemel põhinevat kommunikatsiooni kasutatakse enne tegevuse alustamist, et aidata inimesel mõista, mis hakkab toimuma või mida on vaja teha. Näiteks, kui on aeg sööma minna, antakse lapsele lusikas kätte. Kolmemõõtmeline ese on konkreetsem kui kahemõõtmeline pilt.
Allpool joonisel on välja toodud alternatiivkommunikatsiooni tüübid:
Alternatiivkommunikatsiooni tüübid
KUIDAS ALUSTADA?
Lapsevanematel on sageli küsimus, millest tuleks alustada. Kas kasutada PCS pilte või kohe kõrgtehnoloogilisi kommunikatsioonivahendeid? AAC-ga alustades on oluline välja selgitada, milline vahend lapsele kõige paremini võiks sobida. See sõltub lapse motoorsetest, kognitiivsetest ja keelelistest võimetest. Soovitame esmalt pöörduda spetsialisti poole, kes on puutunud kokku AAC-ga, näiteks tegevusterapeut, eripedagoog või logopeed, kes saab vajadusel abistada.
Esmakordsel kokkupuutel alternatiivkommunikatsiooni maailmaga esineb tihti vanematel hirm, kas häälsünteesiga seadet, lamineeritud pilte või mõnda muud abivahendit kasutades võib lapse vähene kõne üldse ära kaduda või see ei tule kunagi. Oma kogemustest ja edulugudest võime öelda, et selle pärast ei pea muretsema. Samuti on tehtud uuringuid, mis lükkavad need hirmud ümber. AAC aitab mõista kõnet paremini ning arendada eneseväljendusoskusi. Võib aga juhtuda, et just ilma pildikeele kasutamiseta on lapsel keeruline oma soove väljendada või suhtluskaaslasest aru saada (ebaselgete juhiste või liigse infomüra tõttu), mis võib esile kutsuda pahameele ja probleemse käitumise.
Kui soovime lapsele luua parema seose pildi ja tegevuse vahel, siis tuleb pilte kasutada päeva jooksul igalpool, kus laps käib, erinevates olukordades. Parema seose loomiseks kasutame PCS üksikpilte paralleelselt kommunikaatoriga. Pildikeele praktilist kasutama õpetamist lapsele nimetatakse mudeldamiseks. Näiteks täiskasvanu ütleb sõna verbaalselt välja, samal ajal sõrmega pildile osutades ning näidates seda lapsele. Kui laps mängib legodega, siis mudeldame kommunikaatorist lego pildile ning näitame ka oma käes olevat lamineeritud lego PCS pilti. Mitme suhtlusvahendi kombineerimine edendab kõne ja keele arengut. Mudeldamine peab toimuma loomulikes suhtlussituatsioonides lapsele motiveerivate tegevustega, kuna laps õpib siis, kui tal on olemas motivatsioon. Isegi kui laps ei vaata koheselt osutatud pildile, siis tuleb jätkata mudeldamist. See nõuab palju kannatlikkust ning järjepidevust. Esemeid võib kirjeldada ning neid kommenteerida, liigseid küsimusi tasub alguses pigem vältida. Pidev küsimine ja lapse teadmiste kontrollimine võib lapse ajada segadusse ning ta võib üleüldse koostööst keelduda. Kui hakkate lapsega tegevuste sooritamisel kasutama pilte, siis peaks alati sümbolpilti näitama või sellele osutama paralleelselt samal ajal koos öeldud sõnaga. Lapsele tuleb anda aega info analüüsimiseks.
Mudeldame ja õpime isikliku kommunikaatori abil sümbolpildi “sama” tähendust: “sina paned sama sisse”.
Esmapilgul võib tunduda tihedalt pilte täis olevate suhtlustahvlite kasutamine lapsevanema vaatest lapsele üle jõu käiv. Meie oleme AAC kasutamise käigus ja teiste spetsialistidega koostööd tehes õppinud, et peame lapsest eeldama rohkem, kui ta on meie hinnangul võimeline. Alati saame astuda sammu tagasi, kui tundubki, et tegemist on liiga tihedate piltide asetusega. Lubage lastel ise kommunikaatoris või suhtlusraamatutes olevatel suhtluslehtedel erinevaid pilte avastada. Mõned lapsed on väga nutikad jätmaks meelde erinevate piltide asukohti. Mind üllatas kord eelkooliealine laps teraapias, kui mängisime ämblikmehega. Laps otsis oma kommunikaatorist sõna ämblik+mees. Kui näitasin talle ahvi, siis valis ta ahv+banaan.
Piltide kasutamisega saab lapsele tutvustada kindlat struktuuri tegevuse toimumisest ja (vajadusel) tegevusele kuluvast ajast, luues lapsele turvatunde ning selguse peatselt juhtuvate tegevuste suhtes. Kasutades kindlate rutiinidega päevakavasid, jääb lapsele see meelde ning ta võib muutuda igapäevaelu tegevustes iseseisvamaks. Pildid aitavad luua selgust tegevuse algusest, lõpust ja tegevusest endast. Selgus muudab elukorralduse lapse jaoks etteaimatavamaks. Eriti vajavad autistid selgust tegevuse algusest ja lõpust ning nemad õppivad paremini visuaalse toe abil. Piltide kasutamist võib kombineerida visuaalse taimeriga (nii füüsilisel kujul kui ka visual timer rakendusena), mis annab lapsele omakorda selguse ka tehtava tegevuse ajalisest kestusest.
Näide 1: piltide ja taimeri koos kasutamine on suureks abiks ka keskendumist nõudvates tegevustes. Tegevuse saatmine visuaalsel teel piltidega muudab selle paremini mõistetavaks. Ülesannet visualiseerides tuleb see lapsele aeglaselt ja üksikute sammudega ära seletada.
Näide 2: taimerit valides tasub jälgida, kas taimer on hääletu või “tiksub” sekundeid. Helide suhtes tundlikku last võib tiksumine pigem häirida ning ta ei suuda tegevusele keskenduda.
Näide 3: teraapia lõppedes annab lapsele parema selguse koju minekust taimeri ja pildi koos kasutamine. Mõni laps vajab pikemat etteteatamist teraapia lõppemisest, kuid teisele lapsele piisab ka viieminutilisest etteteatamisest. Mõni laps näitab rohkem huvi üles visuaalse taimeri rakenduse (nutitelefonis) vastu, kui füüsilisel kujul oleva taimeri puhul. Tuleb ka jälgida, et laps ei jääks nutitelefonis olevasse taimerisse silmadega liiga “kinni”.
Parema selguse loomiseks võib ülesande piltide abil veel väiksemateks etappideks lahti võtta (nt. kaardi meisterdamisel üldisem on kasutada ühte pilti – hakkame meisterdama; etappideks lahtivõetuna: valime paberi, lõikame kääridega, liimime, värvime, valmib kaart). Selge seose loomine võib võtta aega. Pikemaaegse kasutamisega harjub uus tegevus lapsele sisse. Piltide kasutamisega ei sõltu laps enam nii palju teistest inimesest vaid pigem struktuurist. Pikema aja jooksul muudab see lapse iseseisvamaks.
Üheetapiline tegevus
Etappideks mõtestatud tegevus
Kõrgtehnoloogilistest vahenditest rääkides areneb tehnika pidevalt ning uusi rakendusi, pildipanku ning uuendusi lisandub päev-päevalt. On olemas mitmeid pildipanku ning keeleõppe rakendusi nagu CoughDrop, SymboTalk, suhtlustarkvara Communicator 5, pildipangal põhinev tarkvara BoardMaker, Arasaac, Picto4me jne.
“Tobii Dynavox Communicator 5 on suhtlustarkvara (AAC), mis sisaldab Boardmakeri PCS ja Symbol Stix sümboleid, erineva asetusega virtuaalseid klaviatuure ning funktsionaalsust arvuti ja koduelektroonika kasutamiseks. Kõnesüntees muudab teksti arusaadavaks kõneks. Communicaator on mõeldud kõigile inimestele, kel esineb suhtlemisraskusi või puudub kõne, olenemata nende kognitiivsetest ja füüsilistest võimetest. Tarkvara on võimalik kasutada puute, pilgu, skaneerimise kui ka lüliti abil. Communicator on ingliskeelne, kuid olemasolevat sisu on võimalik kohandada eestikeelseks ning luua ise uusi suhtluslehti.”
KOOSTÖÖ TUGIVÕRGUSTIKU JA TEISTE SPETSIALISTIDEGA
Kõik lapsega igapäevaselt kokkupuutuvad inimesed peaksid olema kursis AAC vahendi kasutamisega. Suurt rolli mängib pildikeele kasutamise sagedus koduses keskkonnas. Vähene valmisolek AAC kasutamiseks teiste spetsialistide või perekonnaliikmete poolt tagab aeglasema õppe lapse enda jaoks. Kogu lähikondsete võrgustik võiks osata kasutada kõnet toetavat või asendavat suhtlusviisi, et toetada AAC kasutajat parimal võimalikul viisil. Lapse jaoks on oluline, et samad pildid oleks kasutuses igal pool. Seetõttu on omavaheline koostöö spetsialistide ja tugivõrgustiku vahel äärmiselt oluline. Kui me näiteks kasutame autistiga õunast rääkides igal pool rohelise õuna pilti ning laps on loonud selge seose eseme ja pildi vahel, siis uus inimene ei tohiks kasutada punast õuna pilti, kuna see võib lapses tekitada segadust. AAC-d on oluline kasutada kõikide igapäevaelu toimingute käigus – enesehooldustoimingutel (söömine, riietumine, pesemine), produktiivsetel toimingutel ning vaba aja toimingutel (mängimine, aeg väljas jne).
MILLAL OSKAB MINU LAPS PILDIKEELT EESMÄRGIPÄRASELT KASUTADA?
See on üks esimesi küsimusi, mida lapsevanemad teraapia alguses küsivad. Mida nooremalt laps hakkab pilte kasutama, seda paremad väljavaated tal õppimiseks on. Alternatiivkommunikatsiooni võib rakendada igas vanuses inimestega. AAC oskuste omandamine on väga individuaalne ja ühest vastust, millal võiks laps omandada oskuse pilte eesmärgipäraselt kasutada, ei saa anda. Mõne üksiku sõna selgekssaamisel läbi mudeldamise võib piisata ühest korrast, paarist nädalast, paarist kuust või minna ka kauem. Oluline on siinkohal kindlasti järjepidevus. Kindlasti mõjutab tulemusi piltide või muu AAC seadme kasutamine igal pool terve päeva jooksul. AAC vahend peaks olema ka lapsele endale kättesaadav, kui ta soovib oma soove väljendada, sõltumata kas laps käib lasteaias, koolis, mänguväljakul või sööb laua taga.
Martin Pistorius oli 20-ndates aastates täiesti kõnetu ratastoolis olev noormees, kes hakkas kasutama alternatiivkommunikatsiooni ning omandas pildikeele juba loetud kuudega. Ta õppis iseseisvalt lugema ja kirjutama tänu AAC vahenditele. Oma raamatus “Nähtamatu poiss” (2011) on Martin öelnud: “Suhtlemine on üks nendest tegevustest, mis muudab mind inimeseks. Mul on suur au, et mulle on antud see võimalus. Mu elu on järsult muutunud. Õpin endiselt sellega kohanema. Kuigi inimesed peavad mind intelligentseks, on mul siiani raske seda uskuda. Minu edenemise taga on palju rasket tööd, aga ka ime, sest inimesed uskusid minusse.” Martini võimetesse uskus tema terapeut, ajal, kui keegi teine ei pidanud teda kognitiivselt võimekaks. Siinkohal on oluline mõista, et me ei tohiks kunagi alahinnata inimese suutlikkust pildikeelt kasutada olenevalt tema vanusest. Pildikeelt võib kasutada ka vanemas eas inimestega, kelle kõnevõime on kadunud (näiteks peale insulti), ent kognitsioon säilinud.
Struktureeritud tegevusteraapia tund TegevusTe arendus- ja teraapiakeskuses
Soovime, et alternatiivkommunikatsiooni kaudu oleks lapsele võimaldatud talle jõukohane suhtlemine, ning et laps oleks vähem täiskasvanust sõltuv, liikudes suurema iseseisvuse poole. Eripedagoog Madli Vahtramäe on oma raamatus “Kõnelevad pildid” (2024) välja toonud toreda mõttetera – mis on kõige hullem asi, mis võib juhtuda, kui võtta kasutusele AAC? Seda ei lähe enam vaja.
Lõpetuseks toome teieni mõned lastevanemate poolt kirja pandud kogemuslood, kuidas AAC vahendid on aidanud kaasa laste kõne arengule.
KOGEMUSLOOD
“Rudolf hakkas kommunikaatorit kasutama nelja-aastaselt. Paljud vanemad pelgavad selle kasutuselevõttu, kartes, et see võib pärssida lapse kõne arengut. Kuid võin kõigi rahustuseks öelda, et tegelikult toetab see kõne arengut väga tugevalt- meie pere on selle elav tõestus.
Mida varem alustada kommunikaatori kasutamist, seda sujuvam on lapse jaoks selle õppimine ja igapäevane kasutamine. Kommunikaator on aidanud Rudolfil end arusaadavaks teha ja oma soove väljendada, mis on muutnud ka meie, vanemate, elu palju lihtsamaks.
Laps tundis juba algusest peale suurt huvi kommunikaatori vastu- esialgu isegi nii palju, et võttis selle endaga voodisse kaasa, kui magama läks. Alates seadme kasutuselevõtust on tema kõne areng liikunud ainult ülesmäge. Ta kuulab tähelepanelikult ja jälgib täiskasvanute suu liigutusi, näiteks kui ma mõnd sõna hääldan.
Oleme osalenud teraapiates pikka aega ning koostöös terapeudiga mudeldamine on aidanud Rudolfil areneda- nüüd suudab ta juba ise oma soovide järgi tegevusi mudeldada ja oma vajadustest märku anda. Kommunikaatoriga tegelemine on toetanud ka häälikulise kõne arengut, aidates tal luua erinevaid seoseid ja katsetada hääldusi.”
5-aastase lapse ema, E
“Saskia on kuue aastane tütarlaps, kes suures plaanis ei mõista kõnet, ega kõnele ka ise. Saskia on intensiivsemalt tänaseks olnud alternatiivkommunikatsiooni maailmas natuke üle aasta. Alustasime PCS piltidega tegelikult juba aastaid tagasi, kuid toona ei olnud laps sellest absoluutselt huvitatud. Aasta tagasi alustasime uuesti koos TegevusTega ja koostöös sealse spetsialistiga sai ka Sotsiaalkindlustusameti toetusel soetatud kommunikaator. Tuleb tõdeda, et kommunikaator ise ei ole võluvits, ega kindlusta seda, et laps imeväel suhtlema hakkaks. Küll aga ei tasu karta, et ka kõne kommunikaatori kasutamise tõttu üldse ära jääks. Enda näitel võin öelda, et see ongi pidev planeerimine ja kaks-kolm sammu ette mõtlemist ning hunnikuga järjekindlust. Kaardistada ära tegevused lasteaias ja suhelda spetsialistidega, et uued tegevused oleks ka piltide näol alati seadmes mugavalt leitavad. Invaru poolt koostöös eripedagoogiga on kommunikaatoris olemas suhtluslehed, kuid mina tegin ka lisalehti, et suhtlus lapsega oleks ka igapäevaselt kommunikaatorit mitte kasutavale inimesele arusaadav.
Mäletan nii eredalt, kui tütar tuli minu juurde ja näitas kommunikaatorist leiva pilti, seejärel sulatatud juustu pilti ja vorsti pilti. See oli see hetk kus ta esmakordselt alustas minuga vestlust ning avaldas oma soovi midagi saada. See oli täpselt see hetk, et mis just juhtus… Inimesele, kes on ümbritsetud igapäevaselt eakohase kõne ning arenguga lastest on seda tunnet võibolla keeruline seletada, aga ma tundsin justkui oleks see toona viie aastane kõnetu preili Kalevipoega tsiteerinud.
Kommunikaatori kasutamisega on tütre sõnavara märgatavalt suurenenud. Kommunikaatori abil on võimalik temaga läbi viia ka keerukamaid tegevusi, mis pelgalt seletuse abil võibolla tegemata jääks. Sest nagu Miina ikka armastab öelda, et sõna kaob, pilt jääb. Tänaseks saan öelda, et Saskia mõistab igapäevaste tegevustega seotud lihtsamat kõnet ja olen üsna kindel, et sellise tulemuseni me ilma kommunikaatorita ei oleks jõudnud.”
6-aastase lapse ema, M.
“Armas lapsevanem, meie peres kasvab sügava puudega harvikhaigusega tütar, kes saab kohe 10-aastaseks. Keerulise erivajadusega lapse kasvatamine ei ole kindlasti kerge, samas on selles kõiges ka palju ilusat ja areng inimesena on mitme elu suurune.
Kui küsida, mida ma kõige enam igatsen, siis on kõige suurem igatsus oma tütrega vestelda, kasvõi mõni sõna. 10 sõnatut aastat on pikk aeg. Kui kuni 4nda eluaastani Elisabeti ka piltkommunikatsioon ei köitnud, siis vaikselt hakkas ta pildi ja sellega saavutatava tulemuse vahel seost nägema. Kuna tema motivatsioon on üsna madal, siis piltkommunikatsioonis saimegi ühisele lainele tänu sellele, et panime piltidele tema lemmikmultikad, raamatu, joogi. Tagantjärele mõeldes nõudis see ikka tohutut kannatust ja pingutusi, et ta Maša ja karu multika saamiseks meile vastava pildi annaks. See eeldas lapselt suurt keskendumist, motivatsiooni, mõistmist, pildist huvitumist, tegu-tagajärg seose tekkimist. Aga lõpuks ta meile esimesi üksikuid pilte andis Selleks ajaks oli ta 5-6 aastane.
Tobii kommunikaatori soetasime siis, kui Elisabet sai 5-aastaseks. See ei köitnud teda üldse ja ka meie jaoks oli selle süsteem keeruline ning kolme väikese lapse, palgatöö ja majapidamise kõrvalt tundus ka üsna vaevaline kommunikaatori hingeelu üksi endale selgeks teha ja rakendada seda lapse peal, kes ei soovinud kommunikaatorit isegi vaadata. Kommunikaator seisis aastakese kapi äärel ja aastakese sahtlis. Seni kuni kommunikaator tühja akuga sahtlis seisis, jätkasime vaikselt piltidega, peamiselt fotodega, kuivõrd PCS pildid last ei kõnetanud. Teiste tegevuste kõrvalt oli näha, et oma lemmikasjade pildid või multifilmi tegelase leiab ta tegelikult kergesti ka üsna väikseformaadilisena üles, seega me ei visanud püssi põõsasse, vaid tõime Elisabeti 7-aastaseks saades taas “Toupsi” mängu ning valmistasime koos Elisabeti õpetaja Madli Käämer-Zirkiga Elisabetile jõukohase suhtluslehe ette. Olime vahepeal vähendanud tema epilepsiaravimeid, ta oli oluliselt virgem ja selgema silmavaatega ning seekord hakkas ta Tobii suhtlusruudustikul juba pilte märkama ja “näita sõrmega” korraldusele reageerima. Tobii suhtluslehed olid meil ka lamineeritud kujul kodus Elisabetile kättesaadaval kohal, et ta saaks kiiresti ka sealt sobiva pildi peale osutada. Uskumatu, aga meie tegevust Tobiis kõrvalt vaadates omandas ta 7-8 aastaselt oskuse vajutada eesmärgipäraselt “tagasi” nuppu! Näiteks kui meie vajutasime tegevuste lehekülje lahti, siis tema vajutas selle peale “tagasi” nuppu ja vajutas südame leheküljele, mis viib ta tema lemmiktegevuste ja lemmikmultikate lehele. Kooliealisena ongi toimunud väga suur areng – ta teab, kus on koolis tema suhtluspildid ja ta soovib neid kasutada; ta teab, et Tobii on tema abiline ja kuigi seljakoti luku lahti tegemine vajab veel õppimist, siis ta tassib peale koolipäeva kodus oma seljakoti meie kätte, justkui öeldes, et “antagu mulle mu Tobii, mul on tarvidus suhelda”. Ka vanaema ja vanaisa juures läheb ta esimese asjana raamatukastist oma lamineeritud suhtluslehti võtma. Kui ta tuleb meid käest sikutama, et kehakeeles oma tahtmist väljendada, siis kui me vähegi saame, ütleme talle, et too Tobii, näita pilti. Seda ikka selleks, et ta õpiks end läbi motiveerivate tegevuste piltide/kommunikaatori abil mugavalt väljendama. Praeguseks on Tobii selgelt tema turvaese ja igapäevaselt kasutuses. Isegi siis, kui me ei saa, või ekraaniaja reguleerimise nimel, ei soovi tema Tobii abil edastatud soovi täita, pakub Tobii olemasolu talle sel hetkel turvatunnet ja meltdowne on väga harva. Olemegi uusi eesmärke seadmas ja suhtluslehed on õpetaja abiga uuendamisel. Näeme, et ta on võimeline ka PCS pilte ja sümboleid ajapikku õppima ja omandama ning need saavad anda talle sõnad ja hääle, mida loodus talle ei andnud.
Ka kodus on Elisabetil nüüdsest seina peal suur magnettahvel, et koolis kasutatav süsteem kanduks igapäevaselt ka koju. Oma tuppa minnes on ta esimese asjana seinatahvli poole vaadanud ja tahvlit uurinud. Isegi, kui ta sealt midagi meelepärast ei leia, näitab see siiski, kui oluline ja kindlustunnet pakkuv see talle on. Lisaks toon veel välja time-timeri, kui väga hea abilise ootamise ajal, paha tuju peletamiseks. Tuttava piip-piip ootel olles kaob reeglina ka paha tuju. Taaskord vidin, mida aastate eest ei pidanud Elisabet millekski, nüüd aga annab see pidepunkti ja teadmise, et piip-piipile järgneb miskit meelepärast.
Raske oli alternatiivkommunikatsiooni vajadusega leppida. Usun, et see on paljudel nii. Sest sa loodad, et äkki ikka.. Ilmselt parema jõustatuse ja süsteemi poolt toetatuna oleks ka leppimine kergem ja kiirem. Meie jaoks oli õige otsus panna laps pärast tugiisikuga lasteaia tavarühmas katsetamist koos tugiisikuga erirühma, kus õpetaja Madli nii last ja kogu meie pere piltkommunikatsiooniga paremaks sõbraks tegi. Meie suureks rõõmuks otsustas Madli võtta vastu pakkumise asuda Jüri Kooli hooldusõppeklassi klassijuhatajaks ning tema toetus, süsteemsus ja põhjalikkus on nii lapsele kui meile väga oluline olnud. Loomulikult on väga tähtis ka TegevusTe arendus- ja teraapiakeskuses saadav teraapia, kus alternatiivkommunikatsioon on kindlal kohal ning koostöö ka kooliga elementaarne. Üksi ei suudaks, teaks ega ka jaksaks üksinda. Ja sellegipoolest on säärane tunne sees, et ühel päeval me saame ühe uhke ja suure peo teha, nagu me lubasime, kui Elisabet oli umbes kahene – pidu esimese sõna puhul Lootust on, sest issi kohta on aastajagu aega “iss-iss..” öeldud. On ülimalt-ülimalt hea tunne teada, et oleme suutnud koos kooli ja teraapiatega jõuda lapsele suhtlemisvõimaluse tagamiseni. Selge see, et see pole olnud lihtne ja edusammud on tulnud tasahilju, kuid tagasi vaadates oleme saavutanud seda, mis kunagi tundus saavutamatu. Lapsevanemana ole enda vastu lahke. Ja usu, et ka rahulikus tempos järjepidev ja süsteemne igapäevane tegevus viib sihile ja avab nii lapsele kui Sinule uusi võimalusi. Õigus suhelda ja oma “häält” kuuldavaks teha on üks inimese õiguseid ja peamisi vajadusi.
9-aastase lapse ema, M.
Elisabet koos perega
Elisabeti ees on kaks pilti, mis annavad aimu tegevustest: enne sööma, pärast telekat vaatama
Rasmus hakkas logopeediteenuseid saama umbes 2-aastaselt. Esialgu keskendusime suumotoorikale ja verbaalsele kõnele – need arenesid aegamisi, aga arenevad siiani. Mingil hetkel hakkasime tutvuma viipemaailmaga. Kui ta oli 3-aastane, tekkisid tal frustratsiooni-, kurbuse- ja vihahood, sest keegi ei saanud temast aru. Rasmus on alati olnud nutikas poiss – ta teab oma peas täpselt, mida tahab öelda, aga tema keel lihtsalt ei tee koostööd.
Sel hetkel pidime otsustama, kas jätkata kohandatud viibete õpetamist või liikuda edasi kommunikaatori suunas. Viiped on küll kiired ja kergesti kaasaskantavad, kuid nendega kaasneb üks probleem – vestluskaaslane ei pruugi neist aru saada ja siis on alati vaja tõlki kõrvale. Kommunikaator või vähemalt suhtluslehed annaksid aga võimaluse päriselt dialoogi pidada.
Alustuseks tutvustasime talle PCS-kaarte – kodus ja teraapias olid meil seinad neid täis, pidevalt lisandus uusi. Kui ta PCS-sümbolitega juba arvestatavalt hakkama sai, tehti talle tema esimesed isiklikud suhtlustahvlid: üks kodu jaoks, teine lasteaeda ja kolmas teraapiatesse. Kasutasime palju pilte tema päris elust ning tahvlite ülesehitus kujundati vastavalt tema huvidele, et tal oleks tahtmine neid päriselt kasutada. Selgus aga, et erilist tagant torkimist polnudki vaja – Rasmus otsis ja vajas suhtlemisvõimalusi. Aga siiski suhtlustahvlid on piiravad, tal oli vaid 3 lehte 20-25 sõnaga, mis ei olnud piisav.
Kui lõpuks saime vajaliku tõendi, suhtlesime Invaruga ning kuulasime kaasakäivat hoiatust, et kogu pere ja ümbritsev keskkond peab sellega tõsiselt tegelema hakkama, saime kommunikaatori kätte ja koos väga hea logopeediga panime selle paika – ning siis sai maagia alguse. Esialgu väljendas ta ennast peamiselt ühe-kahe sõnaga – ütles, mida tahab, kuhu tahab minna või jagas oma emotsiooni. Ja tegelikult sellest piisas! Tal oli hääl! Aga aegamisi, nüüd kui tal on juba kolmas aasta käsil, on suhtlemine muutunud järjest põhjalikumaks. Kõigepealt lisandusid sidesõnad, siis küsisõnad, ja nüüd juba 6–7 sümboliga laused. Ja mitte ainult emana öeldes – ta on tõsine proff kommunikaatoris! Me oleme tema üle väga uhked. Kogu see ülesseadmine nõuab palju tööd ja aega ja ikka tuleb ka probleeme, nt aku, ekraani peegeldus suvepäeval, kaasaskandmise probleem. Eriti kurvad on hetked, kus ta tahab öelda midagi, aga seda sõna pole kommunikaatoris, ning ta ei saa oma mõtet edasi anda ja siis tuleb tagasi see kurbus ja frustratsioon. Nüüd ta muidugi õpib ka juba kirjutama, mis aitab tal veelgi iseseisvamaks saada.
Paljud vanemad ja spetsialistid on kommunikaatori osas mures, eriti seetõttu, et kardetakse, et see pidurdab verbaalse kõne arengut. Eks iga laps on erinev, aga minu lapsel oli sel hetkel umbes 10–15 sõna, kui ta kommunikaatori sai – nüüd on tal umbes 40–50. Meie jaoks on see väga suur areng. Ma kahtlen väga, et kommunikaator piirab verbaalse kõne arengut. Kuidas see saakski? Pigem sütitab see suhtlemist ja koos selle vajadusega ennast väljendada tekib motivatsioon ka sõnu päris ise öelda.
Teine levinud hirm on see, et vanem saab ju oma lapsest aru ka ilma selleta. Aga teised ei saa. Mida rohkem anname oma lapsele iseseisvust ja võimalust keskkonnaga suhelda, seda rohkem vabadust me talle kingime. Kui ta peab rääkima läbi vanema, läbi kellegi teise tõlgenduse, siis see pole ju vaba suhtlus? Eriti on see oluline, kui laps läheb kooli. Seal ei piisa üksikutest sõnadest, kui ta peab vastama õppetükkidele ja väljendama oma mõtteid. Selleks on vaja abivahendit – ja kommunikaator on üks neist. Need hirmud elavad meie sees – mul endal ka. Aga mida rohkem me oma lastele võimalusi pakume, seda kindlamalt nad arenevad. Kommunikaator ei ole takistus, vaid hoopis tee paremasse tulevikku. 7-aastase lapse ema, K.
AAC LISAVÕIMALUSED
Näited etappideks võetud tegevusjuhendist
Näide sotsiaalsest loost
AAC kasutusvõimalused liikumistunnis
Lisavõimalused mängimiseks kasutades silmajälgijaga seadet. Silmadega ekraanil sümbolpilti vaadates saab panna rongi liikuma, peatada või lasta signaali.
Liitu uudiskirjaga ja saad -10% sooduskoodi esmasele konsultatsioonile tulekuks!
Liitu TegevusTe uudiskirjaga, et olla kursis meie uute teenuste, koolituste ja üritustega. Uudiskirja tellimisest saad loobuda igal ajal. Vastavad juhised leiad iga uudiskirja lõpust.
